S - 7#

Sarlin vaatas viimast korda haiglatiivas Susani poole ja keeras seejärel selja. Nimelt lasi ta jälle jalga haiglatiivast nagu on juba varem teinud. Kui suur tõestus oli, et toimunu oli reaalne või lihtsalt uni? Susan lamas haiglatiivas ja sellele oli vist ikka hea põhjus olemas. Viimane asi oli see,et nad läksid keelatud metsa endale uusi seiklusi otsima ja siis ... siis oli õudusunenägu. Ta nägi Musta Isandat, Voldemorti. Voldemort piinas teda ja tegi talle musta märgi. End vaikselt väristades, tõmbas ta käega üle juuste ning jalutas pimedas koridoris edasi. Mis kell üldse oli? Kui McGonagall ta leiaks siit üksinda siis oleks talle määratud kuuks ajaks karistus. Veel üks piste vasakus käes, seekord tugevam. Sarlin surus hambad kokku, et mitte kiunatada valust ja toetus seljaga vastu seina. Ta vaatas enda vasaku käe poole, mis valutas samat moodi, nagu oleks keegi sinna noa sisse löönud. Varruka ülesse käärinud, ahmis Sarlin õhku.
Must märk! Nüüd oli asi selge. See polnud õudusunenägu. See oli tõesti sündinud! Musta märgi madu liikus tema randmel vaikselt, aeglaselt ja painavat valu tekitavalt. Nüüd valdas teda hirm. Kuidas ta saab Sigatüükas edasi õppida kui tal on must märk? Seda tuleb varjata, ükskõik kuidas. Värisedes välja hingates, vaatas ta jälle ringi. Mitte kedagi ei ole koridorides ega kusagil. Maaild magasid ja üldse oli kõik hirmutavalt vaikne. Nüüd oli ka õige aeg karta!
Sügavalt sisse hingates, lükkas Sarlin end seina juurest eemale ja astus mõtiskledes edasi, Slytherini puhketoa poole. Äkki peaks minema Dumbledore juurde?, mõtles ta oma kätt pigistades, kuid raputas seejärel pead. Mida ta ikka teha suudaks selle märgi puhul?

Kulus rohkem kui pool tundi enne kui Sarlin lõpuks Slytherini puhketuppa jõudis. Seal polnud ka mitte kedagi ja seega sai ta oma märgiga midagi ette võtta. Esimese asjana läks ta tüdrukute magamistuppa ja otsis voodi alt ühe vana kaltsu. Selle katki teinud, sidus ta riide ümber käe ja vaatas seda. See on sama hea kui ta oleks veenid läbi lõiganud ja hiljem haava kinni sidunud. Loomulikult oleks ta saanud ju koheselt haava ära parandada, see oleks käkitegu. Tuleb siis veel mingi teine vabandus mõelda..
Ohates, lükkas Sarlin juuksed enda näo eest ära ja kortsutas kulmi. See kõik oli nii .. nii mitte temalik! Surmasööjaks saada oli tema unistus ja nüüd ta istub ja nutab ise enda üle.
Tegelikult pidi ta enda üle uhke olema. Kui ta poleks ajast edasi läinud ja kui ta poleks Gryffindori saanud ja kui ta poleks Hermione, Harry ja Roni ja teistega tuttavaks saanud, oleks ta õnnelik, et ta sai selle märgi ja uhkustaks sellega.
Jälle needsamad KUID!
Riided ära vahetanud, heitis Sarlin voodisse pikali, vahtides lage. Nüüd oli ta jälle kahevahel. Üritada Surmasööja märk maha pesta kuidagi moodi ja elada oma elu rahulikult edasi või olla Voldemortile truu surmasööja ja hävitada mitmed inimelud.
Esimene varjant oli tema jaoks parem muidugi.
Haigutades, keeras ta külje ja teravate torgete saatel jäi ta magama.

,,Hommikust.." pomises Susan vaikselt, kui Sarlin tema juurde haiglatiiba tuli. Tüdruk oli haiglase näoga. Umbes selline, nagu oleks ta verest tühjaks joodud või midagi taolist. Ta vaatas Sarlini poole ja üritas naeratada. Imelik.. Tegelikult peaks ta olema.. vihane? Vihkamist täis? Aga praegu oli Susan rahulik, õnnelik, et näeb Sarlini.
Haiglaemandat polnud kusagil läheduses niiet nad said väga vabalt rääkida. ,,Kuidas sinuga on?" küsis Susan vaiksel häälel. Sarlin vaatas enda käe poole ja hammustas huulde, mõeldes kiire vale välja,:,,Noh.. mul on randmeluu murd.. aga üldiselt on kõik korras.." hale vale.
Susan noogutas aeglaselt. ,,Minuga on vist ka.. Haiglaõde proua Lovestar ütles, et minu käega pole just kõige paremad lood.. Ma ei tea mis mu vasaku käega on.. Ma ei suuda ennast liigutadagi.." ütles ta ennast nihutades. Sarlin vaatas teda haletseva pilguga.
Kuidas saab ta mitte mäletada?, ei saanud ta üldse aru.
,,Ma pean varsti Dumbledorega rääkima ka.." ütles ta lõpuks mõtlikult. ,,Ja ma küsin proua Lovestarilt täpsemalt sinu kohta-"
,,Ta ütles, et ma saan välja nädala pärast nii umbes.." Susan ohkas vaikselt. Sarlin noogutas mõtlikult.
,,Aga sa mäletad üldse kuidas see juhtus.. mis iganes meiega juhtus?" tahtis ta teada. Susan raputas pead. ,,Palju seletav miks ma siin olin.." ütles Sarlin silmi pööritades ja noogutas seejärel. ,,Ma tulen hiljem tagasi.." lehvitas ta käega ning lahkus haiglatiivast.

,,Sarlin!"
,,Jane!"
Hermione vaatas Sarlini pettunud näoga. ,,Kus sa eile olid?" küsis ta pahaselt. ,,Me ootasime Harry ja Roniga sind päris pikalt seal, aga sind ei olnud, kus sa olid?" tahtis ta teada. Kedagi polnud varahuommikusel päeval koridoris.
,,Sama küsimus sullegi.." ütles Sarlin vaoshoitud häälega. Hermione vaatas teda uskumatu ilmega.
,,Sarlin.." ütles ta rahulikult, :,,Me ootasime sind rohkem kui tund aega kolmandal korrusel ja sind ei olnud kusagil! Me tegime mitu ringkäiku ka ja-"
Sarlin raputas ägedalt pead. ,,Ma hiljem räägin!" ütles ta kiirelt ning saatis vabandava pilgu Hermionele. Millal hiljem? Neil pole üldse privaatsuseks aega ja kuidas ta seletab seda kõike?