S -11#

Päev möödus nagu igapäev kiirelt, kuigi Sarlinile tundus, et aeg venib õudsalt! Praegu lamas ta tüdrukute magamistoas voodil, sirvides ammu pähe kulunud Mustade Jõudude raamatut ja vaatas üle loitse mida tal vaja võiks minna. Päris uskumatu, et varsti võib kõik läbi olla ja siis ei tule enam kunagi sellist kurjust nimega Voldemort. Selle lühikese aja jooksul oli Sarlin tagasi saanud enda eneseusu ning nüüd ta uskus, et ta hävitab Musta Isanda koos enda sõpradega ja endastki mõistetav, siis kavatseb ta ka kätte maksta selle musta märgi eest mis tema käel ilutses. Enam see ei kõrvetanud nii palju nagu see enne oli, kuid kohati ranne sügeles ja tundus, nagu tema kätt torgiksid mitmed nõelad.
Puhketoas kostus üle valju lärmi kell, mis kuulutas, et praegu sai just kuus. Kaks tundi veel ja siis nad arutavad. Eks saatus näitab, kas nad lähevad tülli või mitte. Kuigi ta tülitseda ei tahtnud kellegiga enam. Sellest jamast aitab..
Suunates oma tumedat värvi silmad taas raamatusse, kadus ta kiirelt raamatut lugedes nende ridade vahele, ahmides igat loitsu nime enda mällu.
,,Pagan!" Sarlin kargas püsti kui oli pilgu enda käekellale viinud. Kohtumise ajani oli alles jäänud kaks minutit ja tema konutab siin Slytherini tüdrukute magamistoas! Kiirelt raamatu enda suurde taskusse pistnud, Igaks juhuks!, mõtles ta ning tegi ennast kiirelt korda. Peeglist vaadates, nägi, et ta oli ise ka kahvatumaks muutunud. Tema silmade all olid samuti tumedad varjud ning tema ilme oli loju. Küllap väsimusest.
Kiirelt jooksis ta vangikoobastest välja, otsejoones Tarviliku Toa poole. Ta pole kunagi hiljaks jäänud. Tõesti, ta peaks graafiku omale ette valmistama, et kusagile mitte hilineda. Mis veel ka kõige parem, siis hakkas nõiajoogi mõju kaduma ning Sarlin tundis torkeid enda randmes. Sellele ta tähelepanu ei pööranud, vaid tormas edasi.
Hingeldades jõudis ta teatud seina juurde ning kõndis kolm korda selle ees ning siis ilmus seina raske tammepuust uks. Vaadates ringi, tegi ta kindlaks, et keegi, nimelt Andrew polnud teda jälitanud. Kiirelt avas ta rasked uksed ning astus tuppa sisse, sulgedes valjult enda järel ukse. Toas kajas see ukse hääl valjult. Sarlin liikus otsejoones Hermione, Harry ja Roni juurde, kes istusid enda tavalistel kohtadel ja vaatasid teda ootavalt.
,,Jane.. Ptüi! Hermione rääkis meile kirjast!" ütles Ron ja toetus küünarnukkidega vastu tugitooli pidet. Sarlin noogutas, kui ühel suurel padjal mis põrandal asus istet võttis ning neile otsa vaatas, suu peenikeseks triipsuks surutud.
,,Nii, palun. Alusta, me kuulame." ütles Harry, kes kergitas enda prilliraame. Hermione vaatas samuti teda ootavalt. Sarlin hammustas nüüd enda huulde, mõeldes kuidas neile see kogu jutt ära rääkida.
,,Noh.. ee.." kokutas ta vaikselt, tundes kohmetust ja samas ka häbi.
,,Räägi Sarlin," ütles Hermione. Tüdruku hääl oli praegu külm ja ilmselt ootas ta ka kõige hullemat.
,,Ee.. olgu. Millist uudist te tahate esimesena kuulda? Head või halba?" küsis ta tehes asja endale nii kergemaks. Või vähemalt üritas.
,,Teeme nii, et seekord hea." avas Ron esimesena suu. Sarlin noogutas.
,,Kevadball on kahe nädala kaugusel ja me peame harjutama. Ma võtsin selle kaasa," ütles ta raamatu taskust välja võttes ja selle Hermione poole sirutades, sest too niheles toolil kui raamatut Sarlini käes nägi. Muidugi mäletas ta seda raamatut. Raske on unustada hetke kui sa saad teada, et üks su sõpradest on pärit minevikust ja põgenes tulevikku. Hermione sirvis raamatut ning Sarlini ilme oli korraks rahulolev, kuid siis tabas ta ära Harry ja Roni pilgud. Mõlemad vaatasid tema poole, ootamas.
,,Ja halb?" küsis Harry kannatamatult.
,,Halb on see.. et .." Sarlin neelatas. Nii raske oli seda välja öelda. ,,Mul on Must Märk!" pahvatas ta lõpuks valju häälega välja, suutmata ennast tagasi hoida.