S - 16#

Kahest esimesest needusest kõrvale põigelnud, sai ta viimasega hoobi vastu jalga. Jälle lendas ta paar meetrit eemale. Valu levis kiirelt mööda tema keha, sundides tüdrukut valust ja vihast karjuma. Võlukepp vedeles temast mõned sentimeetrid eemal, kuid ta tundis end juba jõuetuna, et liigutada.
„Ja selline ongi siis meie Sarlini lõpp,’’ ohkas Andrew tüdinud toonil. „Ma oleksin oodanud sinult rohkemat.. Midagi.. särtsakamat? Vastupanu võibolla?’’ arutles ta valjusti, kõndides Sarlini poole. Sarlin pööras end külje peale, hingates sügavalt sisse. Ta ei suutnud isegi enda kätt välja sirutada, et võlukepp kätte võtta ja koolivanemale vastu astuda.
„Ma saan aru, kui sul on Imperio needus peal,’’ köhatas ta viimaks. Andrew oli temani jõudnud ja korjas võlukepi ülesse, vaadeldes seda mõni sekund hindavalt.
„Tõesti kahju, et see nii lõppema peab. Meie sõprus ei jõudnud alatagi veel,’’ ütles noormees mürgiselt. Mustad juuksed silmade ette langemas, sulges Sarlin silmad.
„Tõuse püsti,’’ käsutas Andrew. Sarlin ei liigutanudki ennast vaid lasi esimesel pisaral üle põse veereda.
„Tõuse püsti,’’ kordas ta külmemalt. Sarlin ei kavatsenudki ennast liigutada. Andrew turtsatas tema kohal põlglikult ja tõmbas Sarlini käsivarrest püsti.
„Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!’’ ütles ta vihaselt. Sarlin kõlkus Andrewi tugeva haarde küljes, suutmata õieti seistagi. Silmad olid siiamaani kinni ja juuksed kahvatu näo ees.
„Lihtsalt tapa mu kohe ära,’’ sosistas Sarlin vaevukuuldavalt. Tundus, et koolivanem seda tõesti ei kuulnud, sest ta pigistas veelgi tugevamini Sarlini käsivart, sundides teda valust oiatama.
„Kus on sinu väärikus?’’ küsis ta allasurutud vihaga. Sarlin ei vastanud midagi. Väärikus... „Sul polegi seda, Sarlin! Sa oled väärtusetu! Kui ma su kohe tapaksin, ei paneks keegi sinu kadumist tähele. Elu läheks edasi nagu oli koguaeg läinud! Kedagi ei huvitaks, kas sa käisid kunagi siin koolis või mitte!’’ sosistas Andrew läbitungivalt.
„Paneks küll..’’ sosistas Sarlin vaiksemalt. Harry saaks aru, kui ta oleks kadunud. Ron ja Hermione niisamuti.. Ginny, Luna ja Neville kohta ei osanud ta midagi öelda. Võibolla kui Sarlin nüüd sureb siis lähevad kõik kolm tagasi enda aega ja ütlevad, et ta tahtis maha jääda ja elada enda ajas rahulikult, unustades nad ära?
„Sa oled lihtsalt üks vastik mõrd, tead seda? Sa vääridki surma! Ma ei mõista tõesti, miks keegi sind ise tappa ei tahtnud? Inimesed sõbrustavad sinuga vaid sellepärast, et nad kardavad sind.’’
Sarlin kuulis kuidas Andrew pillas tema võlukepi maha.
„Sa ei kujutagi ette kui kaua ma sind piinata tahaksin,’’ sosistas ta Sarlini kõrva juures. Külmad värinad jooksid üle tüdruku selja. Kui tal oleks jõudu, läheks ta noormehele kätega kallale. Küünistaks, taoks.. Võibolla murraks isegi kaelaluu, kuid Ei. Ta oli jõuetu. Ta suutis vaevu püsti seista. Ta ei suutnud isegi korralikult rääkida ja valust mõelda.
Andrew lasi Sarlinist lahti ja vaatas kuidas tüdruk vaikselt maha potsatas. Tundus nagu Sarlin olekski surnud. Suletud silmad, kahvatu nahk ja vaevaline hingamine, minda polnudki peaaegu näha. Andrew kallutas pead, vaadates enda majakaaslast.
Enda võlukepi tõstnud, vaatas ta veel mõnda aega tüdruku rahulikku näkku. Tappa ta kohe või mitte?
Sarlin aga üritas kasvõi ühte liigest liigutada, mis välja ei tulnud. Kogu ta keha tundus olevat väga raske.
Ähmaselt kuulis ta kuidas Andrew midagi pomises ja siis vajus ta teadmatusse...