S - 17#

Andrew.

Tundus, nagu keegi sosistaks seda nime talle meelega kõrva, kuid ise ta lamas teadvusetult. Ta tundis midagi rasket enda peal, kuid see oli kõigest valge haiglatekk. Haiglatiivas oli soe, vägagi soe, kuid tema jaoks oli see külmem kui talvel.
Kogu ta keha valutas kui ta üritas ennast millimeetritki liigutada. Uus valusööst läbis ta keha, kui ta üritas korraks sõrmi liigutada, et tekk endale rohkem peale tõmmata ning valust mõmisedes kortsutas ta läbi une kulmi.
Silmade ees jooksis nagu lint kogu võitlus läbi ning tundus, nagu oleks see juhtunud alles eile. Kõik need needused, mis Sarlini tabasid, kogu see valu, mis üha uuesti ja uuesti teda pommitas ei tahtnud kuidagi ära kaduda.
Siis aga hajus see pilt ning ilmus asemele uus - tema perekond.
Tüdruk nägi ennast noorena. Samasugused süsimustad juuksed, mis olid roosade lintidega kinni pandud ning mustad silmad otsisid pilguga ema, kes lubas, et tuleb kohe tagasi. Sõrmedega närviliselt enda roosakat kleiti näppides, viis ta pilgu ülesse, vaadates otsa enda tädile, kes talle lahkelt naeratas ja ütles midagi, millest Sarlin arugi ei saanud. Siis osutas tädi sõrmega ettepoole ning sinna vaadates, nägi ta enda näol naeratust.
Emme tuli tagasi.
Ja tal oli midagi käes.
Midag suurt!
Sarlin lasi tädi käest lahti ning jooksis emale vastu, hakates teda kallistama. Mõlemad naersid ning siis asetas väikese tüdrukutirtsu ema lapse tagasi maha ning ulatas talle suure kingipaki. "Palju õnne, Sarlin!'' oli ta sosistanud. Ning see oligi viimane kord kui ta oma ema nii õnnelikuna näinud oli. See viimane päev.
Ta oli saanud just viie aastaseks ...

Sarlin istus oma toas ja pidas tee pidu enda uue lumivalge kaisukaruga. Mänguloomal oli ilus triibuline kikilips kaela kinnitatud ning roos käpa külge õmmeldud. Just selline nagu ta alati tahtnud oli! Ta vestles just parajasti härra Mõmmikuga, naeruväärne nimi, kas pole? ja arutles temaga, mida teha peale seda kui nad on tee ära joonud.
Sarlinil pole kunagi õigeid sõpru olnud. Teised lapsed vältisid teda sellepärast, et ta oskas asju teha palju paremini kui nemad. Ta oskas ehitada suuremaid liivalosse, joonistada teistest paremini ja isegi lasteaias oskas ta plastiliinist voolida paremini kui teised.
"Nad on lihtsalt kadedad!'' kujutas ta ette seda mida oli härra Mõmmik öelnud. Jah, just nii oligi! Nad olid kadedad, et tema oskas neid asju ja tema ei osanud.
Siis jõi aga tüdruk oma tassi tühjaks ja pühkis suu salvrätikuga puhtaks ja tõusis püsti. "Ma lähen vaatan kas köögis on veel küpsiseid, ma tulen kohe tagasi!'' lubas ta oma kaisukarule ja juba ta oligi läinud.
Väike-Sarlin jooksis trepist alla ja hüppas päkkadele vaikselt ja hiilis siis köögi ukseni. Neil emaga oli alati selline mäng, et ta peab märkamatult vähemalt ühe kapini pääsema, siis saab ta topelt portsjoni küpsiseid. Irooniline.
Kuid nüüd kuulis ta köögis teiste hääli. Ema rääkis külmalt, isa samat moodi ning keegi naeris nende jutu peale.
Sarlin piilus ukse tagant sisse ja nägi seal kolme meest, kõik riietatud musta ning neil olid ees kummalised maskid.
Nad vaidlesid millegi üle väga tuliselt ning üks oli võtnud isegi võlukepi kätte, kuid teine oli suutnud ta alustuseks maha rahustada.
Kõik rääkisid vaikselt niiet Sarlin ei kuulnud midagi, kuid uudishimu ei lasknud tal kohalt liikuda.
Siis aga juhtus midagi...
Sarlini isa tõmbas võlukepi välja ja suunas selle Surmasööjate poole. Esimene surmasööja lükkas teise endast eemale ja sihtis sellega Sarlini isa. Enne kui mees suu lahti tehagi jõudis, et midagi öelda, ütles Surmasööja midagi ja siis täitus köök korraks rohelise valgusega ja isa langes põrandale. Sarlin ootas, et issi tõuseks püsti, kuid seda ei juhtunud. Ta ema langes põlvedele ja kummardus isa kohale, raputades teda ägedalt. Pisarad voolasid ta põskedel ning siis ühe kiire liigutusega tõmbas ka tema oma võlukepi välja ja saatis kaks samasugust rohelist juga mõlema surmasööja poole. Siis pöördus ta kolmanda poole, kes rahulikult eemal seisis, pea kergelt viltu. Ta ütles midagi, kuid ilmselt ema see ei rahustanud, sest ta värises koha peal paisuvast vihast. Surmasööja võttis enda võlukepi välja ja viipas sellega. Siis oli köögis kõik kuulda.
"Kui sa ei anna seda mida me tahame, maksad sa selle eest, mida sa neile tegid oma tütre eluga,'' ütles külm hääl. Sarlinil jooksid judinad üle selja ja mees hakkas ukse poole astuma. Hinge kinni hoides, otsis tüdruk varuplaani kuhu peitu minna, puges ta ukse taha ja hoidis hinge kinni. Mees läks trepi poole ja sealt vaikselt ülesse.
"Sarlin, tule välja, me peame rääkima!'' Ütles ta, moondades hääle rahulikuks ja isegi mõnes mõttes rõõmsamaks ? Kui Sarlin oleks parajasti oma toas olnud, oleks ta leitud.
Siis jooksis ta ema köögist välja. "Ära kuula teda Sarlin! Ole toas! Peida end!'' Karjus ta trepist ülesse joostes. Teisele korrusele jõudes, tormas ema edasi ning Sarlin vaatas ülesse, kuulates tähelepanelikult.
"Avada Kedavra!'' ja ema kiljatus. Kostus vaikne summutatud potsatus ja vaikus.
Ise hüsteeriliselt kisama hakates, jooksis Sarlin majast välja ja lõi uke valju pauguga kinni. Edasi jooksis ta kusagile tänavale, jõudes nii ühte parki kus ta pingile istus ja nuttis.
Emme ega issi ei tule enam tagasi.
Ei tule.

Viimane piisk peekrisse.
Sarlin avas silmad ja vaatas ringi.
Haiglatiivas oli pime. Ainult akendest paistis tuhm kuuvalgus, mis eriti valgust ei andnud, sest kardinad olid ette tõmmatud. Tüdruk üritas ennast liigutada ning see tal ka õnnestus, ainult uue valusööstuga. Kogu jõu kokku võtnud, surus ta hambad tugevasti kokku ja lükkas end istuli.
Silmi pilgutades, hakkas ta paremini nägema. Tema kõrval lamas veel keegi. Veel mitmeid kordi silmi pilgutanud, suutis ta pimedusega ära harjuda ja siis tundis ta selle isiksuse ära.

Andrew.