S - 13#

Kokkusaamine venis ja ainult Hermione oli see, kes pakkus välja plaanid, et kõik kiiresti läbi saaks. Vastuseks sai ta ainult mõned napisõnalised vastused ja nii asi jäigi.
,,Arvan, et me võiksime homme uuesti kokku saada ja kõik üle arutada," pakkus Hermione rõõmsat häält tehes, et teisi natukenegi ergutada.
Sarlin vaatas pahaselt silmanurgast Harry poole, kes ei olnud õhtu jooksul temast väljagi teinud. Tegelikult oli see valusam tunne kui ta oleks arvanud. Harry oli üks tema parimatest sõpradest, kellega võis ta arvestada, kuid praegu tundus, et nende sõprus kaob. Hajub nõiaväel.
,,Jah. Homme näeme," pomises Sarlin ning lükkas ukse lahti. Ta kuulis kuidas Hermione ja teised panid endale sulandamisloitsu peale, kuid teda ei huvitanud, kas ta jääb vahele või mitte.
Ta kuulis enda seljataga natuke aega vaikset pominat, kuid need muutusid kiirelt vaiksemaks ja siis jäi kogu kool vaikseks.
Maalid magasid ning ainult tõrvikud valgustasid pikki ja pimedaid koridore.
Enda "heaolu" jaoks aeglustas Sarlin viimaks samme, leides, et ei leia mõtet kiirustamiseks. Nii või naa on kell juba 10 ja keegi ei tule teda segama.
See on nii ebaaus! mõtles Sarlin uniselt. Ta vaatas akende poole kui ta nendest möödus. Taevas paistis ere täiskuu ning kogu taevas oli tumesinine ning täis tumedaid tähti.
Otsustanud, et jõuab hiljem puhketuppa, keegi nii või naa ei oota teda seal, läks ta akna juurde ja toetus vastu aknalauda. Ta pistis pae aknast välja, lükates juuksed näo eest ära. Jahe ööõhk puhkus talle näkku ning mõnes mõttes see mõjus isegi leevendusena. Ta polnud enda arust päris pikalt saanud värske õhu käes olla. Ta ahmis jahedad ööõhku enda kopsudesse, nautides igat hingetõmmet.
,,Kas sa ei peaks puhketoas olema?"
Hääl tuli tema seljatagant ning Sarlin oli hüppega aknast eemal. Tema vastas seisis Andrew, käes võlukepp mille otsas oli ere tuluke ning nagu Sarlin ka mäletas, siis oli noormehe nägu sama kaame nagu oli hommikul.
,,Ee.. Peaksin või?" küsis tüdruk, omandades enda külma tooni. Ta nägu muutus samasuguseks nagu see oli olnud aasta alguses.. Või tegelikult kogu tema elu enne seda kui ta Harry ja teistega kohtus. Ja ainult Harryle mõeldes, tundis ta kuidas viha tema sees kasvama hakkas. Ta muutus Harry peale vihaseks. Tema oli ju see äravalitu ja tema arvas, et ta teab kõike ja kõiki! Tema arvas, et ta teab mida Sarlin tunneb, aga nii see ei olnud. Harryl pole kunagi olnud Musta Märki ja Harry pole kunagi kannatanud sõbra reetmist. Ta ei ole!
,,Tohib teada mida sa nii hilja siin teed?" jätkas Andrew küsimuste esitamisega.
,,Ei, ei tohi," kõlas Sarlin kindlalt. Ta kortsutas koolivanema poole kulmi. Kelleks ta ennast õige peab, et topib nina tema asjadesse ja ei lase rahulikult elada. Kuigi ta elu polnud enam nii rahulik kui varem. Juhtub.
,,Siis ma eeldan, et sa tahaksid tagasi puhketuppa minna. Professorid kolavad koridorides ringi ja ma arvan, et Sa ei tahaks, et Slytherinilt punkte maha võetakse?" küsis ta teravalt. Sarlin ohkas alistunult. Ta ei tahtnud puhketuppa minna, ta tahtis jääda siia ja vaadata aknast välja, nautida seda jahedat ööõhku ning korrastada enda mõtted õigesse järjekorda.
Vastik Andrew rikkus selle ära.
Koolivanem tegi käeliigutuse, lubades Sarlinil ees minna. Kui viisakas. Tüdruk astuski sammu ettepoole ning alustas kõndimist.
Üle tema keha voogas ebamugav tunne kui Andrew tema seljataga kõndis. Samasugune nagu oleks keegi teda jälginud, jälitanud.
Unustades, et tegu üldse on koolivanemaga, muutus Sarlini sammu. Ta kuulis seljataga Andrewi üllatuspominat, kuid see ei muutnud midagi. Tüdruku samm muutus sörgiks ja seejärel hakkas ta jooksma. Ta jooksis kiirelt puhketoa poole.
Viimase asjana enne kui ta vangikoobastesse jõudis, nägi ta üle õla suurt täiskuud akendest paistmas ning siis kuulis ta metsast hundi ulgumist.