S - 14#

Silmade all tumedad varjud ja näost kahvatum kui iial varem neelatas Sarlin tüdrukute magamistoas kibedat eliksiiri. Külm jook voolas mööda ta kõri allapoole. Tundes judinaid mööda selga jooksmas, kadus randmelt põletava valu saatel Must Märk. Laupäeva hommikul oli Slytherini puhketuba veel vaikne. Kõik kavatsesid end korralikult välja magada, kui ainult mõned üksinud seitsmendikud, kes õppisid hullumeelselt viimasteks eksamiteks, mis olid juba päris lähedal. Koolirüü selga tõmmates, väljus neiu puhketoast, jõudes viimaks Suurde Saali. Suur saal oli omakorda veel peaaegu tühi.
Slytherini laua taga istusid vaid mõned esimese klassi õpilased, kes vaikselt, kuid elavalt omavahel rääkisid. Nendest välja tegemata, istus Sarlin oma kohale ja kallas enda peekrisse auravat kohvi. Selleks, et enda mõtteid natukenegi korda seada, jõi ta paar tulist sõõmu ja neelatas need kiirelt. Kurk põles vastikult ning sügavalt paar korda sisse hinagtes, võttis Sarlin paar kuldset röstsaia ja asus mõtlikult sööma.
Möödus vähem kui viisteist minutit ja Suur Saal hakkas vaikselt rahvaga täituma. Slytherini lauas istusid juba peaaegu kõik õpilased ja nad vestlesid elavalt omavahel.
Sellist lärmi suutmata taluda, jättis Sarlin enda viimase röstsaia söömata ja lahkus kiirelt suurest saalist. Sama kiirelt jõudis ta tagasi Slytherini puhketuppa kui oli puhketoast lahkunud. Seal ei olnud mitte kedagi ning see pani tüdruku kulmi kergitama. Tavaliselt oli siin rahvast isegi väga palju.
Tüdruk liikus tugitoolide poole, kus ta istet võttis ja jalad toolile tõstis. Pea neile toetanud, viis ta pilgu kaminale, kus põles väike tuluke.
Miskipärast tahtis Sarlin nüüd nutma hakata. Lihtsalt nutta kellegi najal ja kurta kõik oma mured välja.
Ta pigistas silmad kinni, tundes enda silmanurgast midagi kipitavat. Sõrmega üle silma libistades, vaatas ta nüüd läikivat pisarat sõrme otsas. Sellele oleks järgnenud järgminegi pisar, kuid siis kuulis ta enda seljataga vaikset sahmerdamist.
End toolil ringi pöörates, vaatas ta otsa Andrewile, kes hoidis käes rasket seljakotti. ,,Tere..'' pomises koolivanem vaikselt Sarlinile ja võttis tema vastas tugitoolil istet. Ta otsis enda seljakotist välja ühe raamatu ja avas selle, hakates lugema.
,,Ee.. tere.. Andrew?'' küsis Sarlin vaikselt. Noormees ei reageerinud. Sarlin kortsutas kulmi kui vaatas tähelepanelikult poissi. Tema silmad ei liikunud. Ta lihtsalt teeskles lugemist.. Kuid miks pidi ta siis Sarlini ignoreerima ?
,,Andrew?'' küsis ta veelkord, seekord aga valjemini.
,,Noh?'' pahvatas koolivanem siiski, vaadates altkulmu tüdruku poole. Sarlini kortsutas veelgi rohkem kulmi, vaadates raamatut tema käes.
,,Mis sinuga lahti on?'' küsis Sarlin lõpuks. ,,Sa oled teistsugune! Kas ma solvasin sind kuidagi?'' küsis ta kokkusurutud hammaste tagant. Andrew raputas aeglaselt pead. ,,Noh, milles värk on?'' küsis ta viimaks, peaaegu karjudes. Õnneks polnud puhketoas kedagi, kuid see tekitas tobeda tunde.
Olla kahekesti spiooniga puhketoas.. Brr.
,,Vahet pole.. Ma tahtsin tegelikult ühte asja teada saada..'' Andrew lasi raamatul põlvedele potsatada, kui ta tüdrukut tähelepanelikult vaatas.
Sarlini ilme leebus hetkeks. Huvitav, millest? mõtles ta ja noogutas, põledes uudishimust.
,,Sa täna kell seitse oled vaba?'' küsis Andrew kuival toonil. Sarlin hammustas huulde, vaadates puhketoas ringi.
,,Ee... Jah, olen küll..'' ütles ta viimaks.
,,Sa saad täna järve äärde tulla? Ma tahaksin sinuga ühest asjast rääkida..'' ütles noormees viimaks.
,,Ja millest täpsemalt?'' huvitus tütarlaps ja toetus vastu käsituge. Andrew raputas pead, huuled kaardumas kergeks naeratuseks.
,,Küll sa siis teada saad..'' ütles ta vaikselt ja sulges valjult raamatu. Selle kotti pistes, tõusis ta püsti ja naeratas viimast korda tüdrukule.
,,Õhtuni siis,'' ütles ta veel ja lahkus puhketoast. Sarlin jõudis ainult ohata, kuid siis nagu nõiaväel hakkasid õpilased tagasi puhketuppa kogunema.