"Nii ... Me oleme kõik läbi mõelnud. Praktiliselt ei tohiks meil midagi valesti minna kui nad just teatuid needusi ei kasuta,'' teatas Hermione. Sarlin noogutas, ise viimaks püsti tõustes. Peale seda kui ta haiglast välja sai tundis ta ennast paremini kui tavaliselt.
"Mm, ma lähen nüüd...'' ütles ta viimaks ringutades. "Ettevalmistama,'' lisas ta Harry ja Roni küsivaid ilmeid nähes. "Ballil näeme!'' ütles ta veel ning lahkus kiiresti Tarvilikust Toast, jõudes peagi Slytherini puhketuppa.
Tüdrukud istusid kõik koos, kõigil käes kleidid ja arutasid midagi elavalt. Nendest möödudes läks Sarlin magamistuppa ja otsis enda voodi alt välja vana kulunud kohvri mille ta klõpsatusega lahti tegi.
Nähtavale tuli must siidine kleit ülevalt ääristatud rohelise looriga. Siid läikis selles hämaras valguses kuid sellegipoolest oli Sarlin enda uuest ostust lummatud. Ta lasi seda paar päeva tagasi õmmelda ning mis kõige parem, see maksis kõigest 5 galleooni! Kleidi kohvrist välja tõmmanud, surus ta selle enda peale. Ilus... Kohvri tagasi voodi alla lükanud, jooksis ta magamistoast välja ja naeratades liitus ta teiste lobisevate tüdrukutega, alustades vestlust Kevadballist, kuid sisemuses häiris teda tunne.
~*~
"Sa näed ilus välja!'' ahhetas Julie Johanna kõrval, pilk kinnitatud Sarlini kleidile. Tüdruku kahvatu nahk tundus nüüd ilusam, kui ta valis omale sobiva riideeseme kõrvale. Pikad mustad juuksed olid ülesse ühte prunni keeratud ning tänu sellele meenutas ta natuke professor McGonagalli. Seda mainisid mõned Slytherinlased kuivalt, kuid keegi ei teinud sellest suurt numbrit.
"Ma ei saa aru, miks sa keeldusid omale paarilist võtmast...'' raputas Johanna pead. Sarlin ainult naeratas kui end peeglist vaatas. Ta nägi tõepoolest ilus välja. Isegi enda jaoks oli ta seekord armas.
Hõbedase roosprossi oli ta kinnitanud juustesse kaunistuseks. Lihtsalt nii ebareaalne oli mõelda, kuidas südant murdnud inimese kingitus sai olla nii südamelähedane!
Enda rohelist värvi glitritega läikiva ja sulgedega kaunistatud maski näole pannes, nägi ta ainult enda musti silmi peeglist vastu vaatamas ning kerge muigevarjund ilmus ta näole.
"Olgu tüdrukud.. Kui te samuti valmis olete, siis võime minna!'' teatas ta viimaks.
Vastuseks saanud noogutused, mis olid tulnud kõik tüdrukutel, kes õhinas olid, liikusid nad puhketuppa.
Seal seisid noormehed, kõigil seljas ülikonnad. Mõnel isegi Slytherini toonides kuid paljud eelistasid musta.
"Susan!'' Hüüdis keegi. Tüdruk Sarlini kõrval niheles natuke ebamugavalt kuid siis ta naeratas laialt kui nägi, et eemalt tuleb üks maskis kogu tema poole.
"Sul pole midagi selle vastu kui ma su ära saadan?'' pilgutas poiss silma. Sarlin ei tundnudki noormehe ära. Isegi hääl polnud talle eriti tuttav, kuid ta oli kindel, et kusagil oli ta sellest kuulnud.
"Ma arvan, et mina ja Julie läheme otsime ka oma kaaslased ülesse,'' ütles Johanna ning nii kaksikud läinud olidki. Tema taga tüdrukud hakkasid samuti hargnema, leides ülesse oma paarilised. Sügavalt ohanud, lahkus Sarlin puhketoast, minnes mööda pimedaid koridore edasi. Teekonnal nägi ta mitmeid tuvikesi, kes olid otsustanud omavahel koridori jääda ja see vaatepilt ajas tal lihtsalt südame pahaks. Näha kuidas noored tema silme ees suudlevad. Fuhh!
Viimaks jõudis ka tema platsile. Ringi vaadates, üritas ta näha kusagilt Harryt. Ta ei saanud aru kas Harry üldse ongi ballile ilmunud, sest on palju temakasvu ja samasuguste juustega noormehi.
Roni tundis ta aga kiiresti ära. Tal oli seljas Gryffindori toonides ülikond ning ta seisis eemal ja rääkis Hermionega, kes sõrmega Sarlini poole osutas. Ron vaatas samuti tema poole ja lehvitas talle. Neile noogutanud, vaatas ta jälle ringi, otsides mingisugust märki Harryst. Viimaks ta nägigi, kuidas üks pikka kasvu noormees Roni ja Hermione juurde kõndis ning nendega rääkima asus.
Nende poole minema hakates tundis Sarlin kellegi jahedat kätt oma õlal.
Ringi pööranud nägi ta endast pikemat noormeest talle otsa vaatamas. Kuna mask oli poole näo peal, nägi ta poisi naeratust mis oli kõrvuni veninud. "Kas ma saaksin Sinuga mõni hetk rääkida?'' Küsis noormees vaikselt.
Sarlin tundis hääle ära. Oi ei...
"Me ei lähe minema... Siinsamas,'' lisas Andrew.
Tütarlaps noogutas aeglaselt, kuid sisimas tundis ta soovi lihtsalt talle vastu vahtimist anda ja nägu täis sõimata.
"Millal sa St. Mungost välja said?'' küsis ta enne kui Andrew suudki lahti teha.
"Alustuseks on mul sind ka hea meel näha ja mul on tore teada, et sinuga kõik korras on,'' sõnas ta. Muidugi. "ja teiseks ma sain täna hommikul välja.'' lõpetas ta oma lause.
"Olgu. Mul on ka hea meel, et sinuga kõik korras on. Tore, et ühtegi luumurdu pole... Tore.. Aga ma pean nüüd minema!''
"Oota, veel üks asi!'' hoidis Andrew ikka veel Sarlini õlast kinni "sa tantsida ei soovigi?'' küsis ta vaikselt.
Hetkel oleks Sarlin tahtnud Andrewile kõigest jõust vastu vahtimist anda . Tõesti. Tal oli kiire ja iga elu hinnaga! Ja see idioot pakub talle välja tantsimist. See ... seesamune kes oleks ta peaaegu ära tapnud ja seesamune kes piinas teda!
"Olgu.'' vastas ta allaandlikult. Koolivanem noogutas, naeratus näol püsimas.
Jube !
No comments:
Post a Comment