Paar sammu ja lõpp on lähedal!
Äkki jäi kõik vaikseks kui viimaks neli noort jalgadega said pinda puudutada. Silmad pimedusega aeglaselt harjumas, astus Sarlin kõigist natuke maad eemale ja vaatas enda ümber ringi.
"Oh!'' oli Ron esimene, kes häält tegi. Noormees hõõrus oma silmi, astudes Sarlini kõrvale, kes teda natuke ärritunult vaatas. "ma arvasin, et me ilmume kusagile Surmasööjate keskele,'' kerkisid poisi kulmud kõrgele.
"Ärge kaotage oma valvsust sõbrad. Me pole neist kaugel,'' vastas Sarlin, hääl kare.
"Kuulge, olete te kindlad, et tahate seda teha?'' küsis neiu viimaks, vaadates üle õla. Neil oli veel aega tagasi pöörduda ja elada oma elu edasi. Kõik kolm kõhklesid korraks.
"Ma tapan Voldemorti veel enne kui ta teeb seda mu vanematega,'' oli Harry esimene kes vastas.
Peale seda andsid ka Hermione ja Ron enda nõusolekud vaid kerge peanoogutusega.
Asjatu lootus ! mõtles Sarlin. Miski tema sisemuses ütles, et nad ei pääse eluga sellest.
"Olgu, läheme edasi,'' ohkas neiu, hakates minema. Võlukepi otsas tulukest kustutades sammus ta pahuralt otse sinnapoole kus ta tunnetas Voldemorti ja teisi Surmasööjaid olevat.
Viimaks ta peatus ja pööras end kõigi poole.
"Nii, lubage mulle, et kui ma surema peaksin, kaote te sündmuskohalt minema. Minu võite sinna mädanema jätta, mul ükskõik. Teie kaote, selge?'' nõudis ta jäisel toonil. Nüüd meenutas ta totaalselt Slytherinlast kes ta kunagi olnud on.
"See oleks argpüksilik,'' kommenteeris Hermione, kulmude vahel kerge kurd.
"Ja siis? Te säästaksite oma elud kui te siit kohe minema läheksite,'' sisistas ta vihaselt. Eemalt hakkas mingisugune tuluke paistma ja see lähenes nende poole. Sarlin ahmis õhku, pigistades võlukeppi tugevamalt enda sõrmede vahel.
"Ma lähen edasi ise! Kui on hädaolukord siis ma saadan punase tule taevasse. Hoidke silmad lahti!'' sosistas ta. Hermione raputas pead ning avas suu, kuid Sarlin lihtsalt tõmbas käega läbi õhu.
"Liiga hilja, Hermione. Minge nüüd varjudesse!'' käskis ta. Ta ei näinudki kuidas nad eemale astusid sest ise astus ta vastu valgusele mis talle kogu aeg lähenes. Viimaks peatuti ja võlukepp liikus ülesse-alla.
"Ahh, De Wound,'' ütles üks surmasööjatest karedal häälel. Ta irvitas mõni sekund kuid lõpetas siis järsult. "Must Isand soovib sind näha,'' lausus ta siis. Sarlin ohkas raskelt ja noogutas. Vaikselt Lumos pomisedes, ilmus ta võlukepi otsa väike tuluke, mis talle nüüd teed näitama hakkas. Üleni mustas mees hakkas ees minema. Peagi jõudsid nad Surmasööjate leerini. Voldemort seisis kõige keskel. Sarlini ja teise surmasööja tulekust ei teinud ta väljagi vaid kõndis ringiratast. Peagi ta seisatas ja vaatas kõiki kohalolijaid.
"Ma ei näe Wolfi ja Stanfordi,'' ütles ta siis. Kõik seisid sirge seljaga ning korraks lubas Sarlin ühe pilgu üle surmasööjate käia. Ta nägi seal lisaks temale veel ka kolme naist, kes kõik aukartlikult säravate silmadega Musta Isandat vaatasid. Tundus, et vaikus venis päris pikaks enne kui kaks nimetatud meest järsku pimeda uduga kohale tulid. Koheselt nad ka kummardusid Voldemorti ees,:"Palume andestust Isand,'' ütles üks neist kiirelt. Sarlin ei näinud nende nägusid, sest mõlemal olid maskid ees ja kapuutsid pähe tõmmatud. Voldemort silmitses neid tõrksalt, paljastades enda raevust hambad.
"Mul pole praegu aega teie karistamiseks!'' nähvas Must Isand vihaselt. Mehed ei liikunud paigast kuni Voldemort viimaks võlukepiga viipas ja nood õhku tõusid. "Kaduge mu silmist!'' lausus ta läbi kokkusurutud hammaste, pillates mõlemad justkui nukud maha. Mõlemad Surmasööjad tõusid kiiresti püsti ja taganesid ridadesse, täites haigutava avause nende kohal.
Voldemort ei teinud neist enam välja vaid hakkas taas kõndima. "Andmete kohaselt liigub meie seas reetur...'' alustas ta, hääl vaikne, kähisev. Õhkkond muutus Surmasööjate vahel pingsaks. Keegi ei julgenud end liigutada.
Kuidas ta teab? mõtles Sarlin palavikuliselt. Selleks, et mitte Voldemortile otsa vaadata, põrnitses ta nüüd enda kinganinasid.
Vaikus muutus talumatuks. Keegi ei teinud piiksugi. Paljud ei julgenud isegi silmi pilgutada. Voldemort aga seisis rahulikult rinig keskel, silmitsedes kordamööda igat surmasööjat. Mitmeid kordi tundis Sarlin endal tema põletavat pilku kuid see kadus kohe.
PRAKS!
Pinge justkui kadus kuid koheselt vaadati metsa poole. Sinna poole kus olid Harry, Ron ja Hermione. Sarlini sees tõmbus külmaks kuid siis pöördus ta Voldemorti poole vaatama, kelle punased silmad olid justkui punased leegid valges kolbas. "Hale, Wolf, Stanford! Minge vaadake mis seal on!'' käsutas ta surmasööjaid. Kolm meest eemaldusid nagu varjud ridadest ja liikusid hääletult puude poole. Sarlin surus hambad risti. Ta tahtis kisada ja neile järele tormata, kuid ta surus teise käe tugevasti rusikasse jättes poolkuukujulised armid peopessa.
Peagi ei kuulnud ta enam midagi hoolimata sellest närvesöövast vaikusest. Sisimas palvetades, et nad ei avastaks ta sõpru kuulis ta seljataga samme. Üle õla vaadates nägi ta kolme mantlis kogu. Kuid kas nad mitte polnud kuidagi lühemaks jäänud? Üks neist tõstis võlukepi ja midagi lausumata lendas punane valgusjuga Sarlini kõrval seisva surmasööja selga.
Tuesday, July 21, 2009
S - 20#
"Väljak on täna võluv,'' märkis Andrew, vaadates teisi tantsijaid nende ümber ning kaunistusi. Sarlin mühatas nõusolekuks, vaadates iga teatud aja tagant trio suunas. Kõik nad seisid kolmekesti ja ootasid teda kannatamatult.
"Sul on kena kleit,'' naeratas noormees vaikselt.
"Jah, ma lasin selle paar päeva tagasi õmmelda,'' pomises Sarlin pahuralt, pilk maas. Keerelda ühe ja sama koha peal ning vestelda samal ajal kui sul on elukiire ei ole kõige parem kogemus. Viimaks ta ohkas ning eemaldus Andrewist, vaadates talle vabandavalt otsa. "Mul on tõesti kiire,'' lisas ta ning rinig keerates jooksis ta Hermione, Harry ja Roni juurde.
"Küll sul läks kaua,'' muigas Ron kuivalt. Sarlin saatis talle solvunud pilgu:"Ma ei tea mis tal pähe tuli ja ma olen õnnelik, et ei saanudki teada,'' vastas ta pahuralt.
"Ilmselt varsti asad. Ta vaatas sulle päris pikalt järele kui sa minema läksid,'' ütles Hermione kuid ta nägu muutus veel tõsisemaks kui enne. "Me peame siit nüüd märkamatult minema saama. Harry, võta Sarlin käevangu,'' alustas ta käsutamist.
"Mida?'' nõudis tüdruk üllatunult.
"Sarlin, see on selleks, et me näeksime välja nii, et läheme jalutama,'' vastas Hermione, astudes Roni juurde kes vastu tahtmist käsku täitis. Silmi pööritanud, pani ta käe Harry oma ümber ning Hermione ja Roni järel läksid nad metsa suunas.
Keegi ei märganudki kui neli õpilast platsilt lahkusid. Üldse ei tehtud neist väljagi. Jõudnud kaugele, eemaldus Sarlin kiiresti Harryst ja eemaldas oma maski. Hermione avas oma käekoti ja võttis sealt välja veel ühe koti, mis oli pruuni värvi.
"Ma hoolitsesin asjade eest. Kuna ma sinu riideid ei saanud, siis pead sa minu omadega leppima,'' seletas ta, avades koti. Nähtavale tulid riided ja kõige peal võlukepid. Sarlin tundis enda oma kohe ära ja krabas selle järel. Tundes end tervikuna, naeratas ta endamisi. Käsi läbi kerge elektrivool kui ta viimaks sügavalt sisse hingas. Hermione võttis kotist poiste riided välja, kes sõnatult nendega eemale jalutasid.
"Ja ei vaata siia!'' hoiatas Hermione neid. Siis võttis tüdruk välja kaks sviitrit, mõlemad tumepunast värvi. Kaks t-särki ning teksased. "Oota natuke,'' pomises Sarlin ja viipas võlukepiga. Siis aga võttis ta riided vastu ja võttis kleidi seljast, toppides kiiruga t-särgi selga.
"Mida sa tegid?'' küsis Hermione pükse jalga tõmmates ning Sarlinile selja keerates.
"Ma tegin nii, et nad isegi ei näeks meid,'' vastas Sarlin ja pani samuti püksid jalga. Siis sai ka tema sviitri selga ja vaatas kingade poole. "Sa juhuslikult jalatseid kaasa ei võtnud?'' küsis ta Hermionet vaadates. Võlukepiga taaskord sama liigutust tehes lõpetas ta loitsu mõju. Hermione raputas pead:"Ma usun, et me peame läbi saama nendega,'' krimpsutas ta kontsakingade poole nina.
"Õnneks pole nad mul tikk-kontsad,'' pomises Sarlin. Nendega millega ta oli sai päris korralikult isegi joosta.
"Nojah,'' vastas Hermione. Mõlemad jäid vait ning minuti pärast tulid alles poisid välja, mõlemal käes ülikonnad. Peoriided pisteti kotti tagasi ja Hermione viskas enda läikiva ballikoti sinnasamma maha. "Mul ei lähe seda vaja,'' ütles ta lihtsalt teistele "see polegi mulle meeldinud, ausaltöeldes,'' lisas ta kui nägi Sarlini pilku.
"Olgu, kuhu edasi?'' küsis Ron, vaadates igasse ilmakaarde.
"Edasi,'' vastas Hermione astudes kõige ees edasi. Ta võttis välja oma võlukepi ning valgustas sellega teed. Sama tegid ka kõik ülejäänud ning liikusid tema järel.
"Kuhu me üldse välja jõudma peame?'' küsis Sarlin, vaadates puid millest nad möödusid. Mets tundus ohtlikuna ka siis, kui võlukepid valgustasid neile teed.
"Natuke edasi minnes on metsa idaküljel üks aas,'' seletas Hermione.
"Ja sealt edasi?'' tahtis Harry teada. Seepeale Hermione enam ei vastanud vaid kõndis edasi. Kogu südamest lootis Sarlin, et nad jõuavad kiiresti oma sihtmärgini ja leiavad Musta Isanda koos Surmasööjatega.
Ja nüüd, kuis nad olid oma surmale otse silma vaatamas, mõistis Sarlin kui lolli sammu nad olid teinud. Ajakeeraja oli tema kaelas ja ta võis seda iga hetk kasutada, et ajast tagasi minna ning parandada oma viga. Ta võiks ennast peatada ja ta ei läheks ajast edasi. Siis ei saaks ta tuttavaks Hermione ja teistega ning siis oleks asjad nii nagu ta unistanud oli : Temast oleks saanud surmasööja, võimalik, et isegi ka Voldemorti vasak käsi. Ta tapaks sopaverelisi halastamatult ja aitaks oma isandal maailma vallutada.
Kuid nüüd olid tema plaanid pahupidi keeratud. Tema, koos äravalitu ja tema sõpradega olid oma tee valinud, et hävitada Voldemort.
"Me oleme kohal,'' teatas äkki Hermione vaikne hääl. Sarlin vaatas üle Harry õla ja silmitses suurt vaikset aasa. Hein sellel liikus samas suunas mis tuulgi, jäädes vahepeal seisma kuid mõne aja pärast kõikus see taas.
"Uurime siin ringi...'' alustas Hermione, "ja siis vaatame mis teha annab, et leiaksime ülesse need keda me otsime,'' ütles ta ning astus ise ühes suunas. Suu viltu, läks ta Hermionega vastassuunas ning ka poisid hargnesid.
Jõudnud teisele poole aasa, vaatas ta tagasi. Ta oli endast maha jätnud väikese raja midamööda ta ka tagasi kõndima hakkas. Hermione seisis juba seal kust nad olid hakanud minema ning peagi jõudsid taas kõik kokku.
"Ma arvan, et ... Sarlin, mis on?'' jättis Hermione lause poolikuks ja vaatas tüdrukut, kes vasakust käest kinni hoidis, valugrimass näol.
"Ta kutsub,'' sosistas slytherinlane lämbuvalt.
"Ta?'' nõudis Ron, astudes Sarlinile lähemale. Neiu libistas käe maha ja näitas Musta Märki, mis kahvatul nahal liikus. "Must Isand,'' seletas ta ärevalt.
Korraks olid kõik vait. Keegi ei hinganudki vaid kõigi pilgud olid kinnitatud Sarlini randmele.
"Sa ilmud tema juurde?'' küsis Harry viimaks.
"Jah,'' sosistas ta kiirelt.
"Siis võta meid kaasa!'' pakkus noormees. Ron ja Hermione vahetasid pilke kuid tüdruk ei öelnud midagi. Ilmumine oli kõige paremaid viise Musta Isanda juurde, kuid ...
"Ta tapaks teid kohe kui näeks, et te minuga olete,'' ütles Sarlin ärevalt.
"Meie ülesanne on Must Isand hävitada. Mida varem seda parem. Me ei karda midagi, Sarlin. Palun,'' ütles Hermione, pruunid silmad pimeduses helkimas, "vii meid tema juurde. Kui me sureme, siis kõik koos. Me pole ka nii nõrgad, et peaksime hirmunult minema jooksma!''
"Jah. Me saaksime Fööniksi Ordu ka appi kutsuda!''
"Ron. Me oleme teises ajastus,'' kommenteeris Harry punapäist noormeest, kes pahuralt noogutas, jõudes tagasi reaalsusesse.
Sarlin hingas sügavalt ja värisedes sisse. "See pole hea... Mõte!'' kähises ta kui valu randmes tugevamaks muutus.
"Me ei lase sul üksinda ka ilmuda,'' ütles Harry pigistades oma võlukeppi tugevamalt kätte. Ron ja Hermione noogutasid.
"Olgu, võtke minust kinni ja hoidke tugevasti. Ta kutsub,'' ütles Sarlin. Tundes kuidas kolm kätt tugevasti temast kinni haarasid, sulges ta silmad ning siis nad kadusid musta suitsu saatel.
"Sul on kena kleit,'' naeratas noormees vaikselt.
"Jah, ma lasin selle paar päeva tagasi õmmelda,'' pomises Sarlin pahuralt, pilk maas. Keerelda ühe ja sama koha peal ning vestelda samal ajal kui sul on elukiire ei ole kõige parem kogemus. Viimaks ta ohkas ning eemaldus Andrewist, vaadates talle vabandavalt otsa. "Mul on tõesti kiire,'' lisas ta ning rinig keerates jooksis ta Hermione, Harry ja Roni juurde.
"Küll sul läks kaua,'' muigas Ron kuivalt. Sarlin saatis talle solvunud pilgu:"Ma ei tea mis tal pähe tuli ja ma olen õnnelik, et ei saanudki teada,'' vastas ta pahuralt.
"Ilmselt varsti asad. Ta vaatas sulle päris pikalt järele kui sa minema läksid,'' ütles Hermione kuid ta nägu muutus veel tõsisemaks kui enne. "Me peame siit nüüd märkamatult minema saama. Harry, võta Sarlin käevangu,'' alustas ta käsutamist.
"Mida?'' nõudis tüdruk üllatunult.
"Sarlin, see on selleks, et me näeksime välja nii, et läheme jalutama,'' vastas Hermione, astudes Roni juurde kes vastu tahtmist käsku täitis. Silmi pööritanud, pani ta käe Harry oma ümber ning Hermione ja Roni järel läksid nad metsa suunas.
Keegi ei märganudki kui neli õpilast platsilt lahkusid. Üldse ei tehtud neist väljagi. Jõudnud kaugele, eemaldus Sarlin kiiresti Harryst ja eemaldas oma maski. Hermione avas oma käekoti ja võttis sealt välja veel ühe koti, mis oli pruuni värvi.
"Ma hoolitsesin asjade eest. Kuna ma sinu riideid ei saanud, siis pead sa minu omadega leppima,'' seletas ta, avades koti. Nähtavale tulid riided ja kõige peal võlukepid. Sarlin tundis enda oma kohe ära ja krabas selle järel. Tundes end tervikuna, naeratas ta endamisi. Käsi läbi kerge elektrivool kui ta viimaks sügavalt sisse hingas. Hermione võttis kotist poiste riided välja, kes sõnatult nendega eemale jalutasid.
"Ja ei vaata siia!'' hoiatas Hermione neid. Siis võttis tüdruk välja kaks sviitrit, mõlemad tumepunast värvi. Kaks t-särki ning teksased. "Oota natuke,'' pomises Sarlin ja viipas võlukepiga. Siis aga võttis ta riided vastu ja võttis kleidi seljast, toppides kiiruga t-särgi selga.
"Mida sa tegid?'' küsis Hermione pükse jalga tõmmates ning Sarlinile selja keerates.
"Ma tegin nii, et nad isegi ei näeks meid,'' vastas Sarlin ja pani samuti püksid jalga. Siis sai ka tema sviitri selga ja vaatas kingade poole. "Sa juhuslikult jalatseid kaasa ei võtnud?'' küsis ta Hermionet vaadates. Võlukepiga taaskord sama liigutust tehes lõpetas ta loitsu mõju. Hermione raputas pead:"Ma usun, et me peame läbi saama nendega,'' krimpsutas ta kontsakingade poole nina.
"Õnneks pole nad mul tikk-kontsad,'' pomises Sarlin. Nendega millega ta oli sai päris korralikult isegi joosta.
"Nojah,'' vastas Hermione. Mõlemad jäid vait ning minuti pärast tulid alles poisid välja, mõlemal käes ülikonnad. Peoriided pisteti kotti tagasi ja Hermione viskas enda läikiva ballikoti sinnasamma maha. "Mul ei lähe seda vaja,'' ütles ta lihtsalt teistele "see polegi mulle meeldinud, ausaltöeldes,'' lisas ta kui nägi Sarlini pilku.
"Olgu, kuhu edasi?'' küsis Ron, vaadates igasse ilmakaarde.
"Edasi,'' vastas Hermione astudes kõige ees edasi. Ta võttis välja oma võlukepi ning valgustas sellega teed. Sama tegid ka kõik ülejäänud ning liikusid tema järel.
"Kuhu me üldse välja jõudma peame?'' küsis Sarlin, vaadates puid millest nad möödusid. Mets tundus ohtlikuna ka siis, kui võlukepid valgustasid neile teed.
"Natuke edasi minnes on metsa idaküljel üks aas,'' seletas Hermione.
"Ja sealt edasi?'' tahtis Harry teada. Seepeale Hermione enam ei vastanud vaid kõndis edasi. Kogu südamest lootis Sarlin, et nad jõuavad kiiresti oma sihtmärgini ja leiavad Musta Isanda koos Surmasööjatega.
Ja nüüd, kuis nad olid oma surmale otse silma vaatamas, mõistis Sarlin kui lolli sammu nad olid teinud. Ajakeeraja oli tema kaelas ja ta võis seda iga hetk kasutada, et ajast tagasi minna ning parandada oma viga. Ta võiks ennast peatada ja ta ei läheks ajast edasi. Siis ei saaks ta tuttavaks Hermione ja teistega ning siis oleks asjad nii nagu ta unistanud oli : Temast oleks saanud surmasööja, võimalik, et isegi ka Voldemorti vasak käsi. Ta tapaks sopaverelisi halastamatult ja aitaks oma isandal maailma vallutada.
Kuid nüüd olid tema plaanid pahupidi keeratud. Tema, koos äravalitu ja tema sõpradega olid oma tee valinud, et hävitada Voldemort.
"Me oleme kohal,'' teatas äkki Hermione vaikne hääl. Sarlin vaatas üle Harry õla ja silmitses suurt vaikset aasa. Hein sellel liikus samas suunas mis tuulgi, jäädes vahepeal seisma kuid mõne aja pärast kõikus see taas.
"Uurime siin ringi...'' alustas Hermione, "ja siis vaatame mis teha annab, et leiaksime ülesse need keda me otsime,'' ütles ta ning astus ise ühes suunas. Suu viltu, läks ta Hermionega vastassuunas ning ka poisid hargnesid.
Jõudnud teisele poole aasa, vaatas ta tagasi. Ta oli endast maha jätnud väikese raja midamööda ta ka tagasi kõndima hakkas. Hermione seisis juba seal kust nad olid hakanud minema ning peagi jõudsid taas kõik kokku.
"Ma arvan, et ... Sarlin, mis on?'' jättis Hermione lause poolikuks ja vaatas tüdrukut, kes vasakust käest kinni hoidis, valugrimass näol.
"Ta kutsub,'' sosistas slytherinlane lämbuvalt.
"Ta?'' nõudis Ron, astudes Sarlinile lähemale. Neiu libistas käe maha ja näitas Musta Märki, mis kahvatul nahal liikus. "Must Isand,'' seletas ta ärevalt.
Korraks olid kõik vait. Keegi ei hinganudki vaid kõigi pilgud olid kinnitatud Sarlini randmele.
"Sa ilmud tema juurde?'' küsis Harry viimaks.
"Jah,'' sosistas ta kiirelt.
"Siis võta meid kaasa!'' pakkus noormees. Ron ja Hermione vahetasid pilke kuid tüdruk ei öelnud midagi. Ilmumine oli kõige paremaid viise Musta Isanda juurde, kuid ...
"Ta tapaks teid kohe kui näeks, et te minuga olete,'' ütles Sarlin ärevalt.
"Meie ülesanne on Must Isand hävitada. Mida varem seda parem. Me ei karda midagi, Sarlin. Palun,'' ütles Hermione, pruunid silmad pimeduses helkimas, "vii meid tema juurde. Kui me sureme, siis kõik koos. Me pole ka nii nõrgad, et peaksime hirmunult minema jooksma!''
"Jah. Me saaksime Fööniksi Ordu ka appi kutsuda!''
"Ron. Me oleme teises ajastus,'' kommenteeris Harry punapäist noormeest, kes pahuralt noogutas, jõudes tagasi reaalsusesse.
Sarlin hingas sügavalt ja värisedes sisse. "See pole hea... Mõte!'' kähises ta kui valu randmes tugevamaks muutus.
"Me ei lase sul üksinda ka ilmuda,'' ütles Harry pigistades oma võlukeppi tugevamalt kätte. Ron ja Hermione noogutasid.
"Olgu, võtke minust kinni ja hoidke tugevasti. Ta kutsub,'' ütles Sarlin. Tundes kuidas kolm kätt tugevasti temast kinni haarasid, sulges ta silmad ning siis nad kadusid musta suitsu saatel.
S - 19#
Järgnev päev läks edasi kiiresti. Sarlin magas tüdrukute magamistoas kuid niipea kui ta ärkas, läks ta tundidesse ning nii liikus ka kevadball lähemale, jättes nii vaid mõned päevad.
"Nii ... Me oleme kõik läbi mõelnud. Praktiliselt ei tohiks meil midagi valesti minna kui nad just teatuid needusi ei kasuta,'' teatas Hermione. Sarlin noogutas, ise viimaks püsti tõustes. Peale seda kui ta haiglast välja sai tundis ta ennast paremini kui tavaliselt.
"Mm, ma lähen nüüd...'' ütles ta viimaks ringutades. "Ettevalmistama,'' lisas ta Harry ja Roni küsivaid ilmeid nähes. "Ballil näeme!'' ütles ta veel ning lahkus kiiresti Tarvilikust Toast, jõudes peagi Slytherini puhketuppa.
Tüdrukud istusid kõik koos, kõigil käes kleidid ja arutasid midagi elavalt. Nendest möödudes läks Sarlin magamistuppa ja otsis enda voodi alt välja vana kulunud kohvri mille ta klõpsatusega lahti tegi.
Nähtavale tuli must siidine kleit ülevalt ääristatud rohelise looriga. Siid läikis selles hämaras valguses kuid sellegipoolest oli Sarlin enda uuest ostust lummatud. Ta lasi seda paar päeva tagasi õmmelda ning mis kõige parem, see maksis kõigest 5 galleooni! Kleidi kohvrist välja tõmmanud, surus ta selle enda peale. Ilus... Kohvri tagasi voodi alla lükanud, jooksis ta magamistoast välja ja naeratades liitus ta teiste lobisevate tüdrukutega, alustades vestlust Kevadballist, kuid sisemuses häiris teda tunne.
"Sa näed ilus välja!'' ahhetas Julie Johanna kõrval, pilk kinnitatud Sarlini kleidile. Tüdruku kahvatu nahk tundus nüüd ilusam, kui ta valis omale sobiva riideeseme kõrvale. Pikad mustad juuksed olid ülesse ühte prunni keeratud ning tänu sellele meenutas ta natuke professor McGonagalli. Seda mainisid mõned Slytherinlased kuivalt, kuid keegi ei teinud sellest suurt numbrit.
"Ma ei saa aru, miks sa keeldusid omale paarilist võtmast...'' raputas Johanna pead. Sarlin ainult naeratas kui end peeglist vaatas. Ta nägi tõepoolest ilus välja. Isegi enda jaoks oli ta seekord armas.
Hõbedase roosprossi oli ta kinnitanud juustesse kaunistuseks. Lihtsalt nii ebareaalne oli mõelda, kuidas südant murdnud inimese kingitus sai olla nii südamelähedane!
Enda rohelist värvi glitritega läikiva ja sulgedega kaunistatud maski näole pannes, nägi ta ainult enda musti silmi peeglist vastu vaatamas ning kerge muigevarjund ilmus ta näole.
"Olgu tüdrukud.. Kui te samuti valmis olete, siis võime minna!'' teatas ta viimaks.
Vastuseks saanud noogutused, mis olid tulnud kõik tüdrukutel, kes õhinas olid, liikusid nad puhketuppa.
Seal seisid noormehed, kõigil seljas ülikonnad. Mõnel isegi Slytherini toonides kuid paljud eelistasid musta.
"Susan!'' Hüüdis keegi. Tüdruk Sarlini kõrval niheles natuke ebamugavalt kuid siis ta naeratas laialt kui nägi, et eemalt tuleb üks maskis kogu tema poole.
"Sul pole midagi selle vastu kui ma su ära saadan?'' pilgutas poiss silma. Sarlin ei tundnudki noormehe ära. Isegi hääl polnud talle eriti tuttav, kuid ta oli kindel, et kusagil oli ta sellest kuulnud.
"Ma arvan, et mina ja Julie läheme otsime ka oma kaaslased ülesse,'' ütles Johanna ning nii kaksikud läinud olidki. Tema taga tüdrukud hakkasid samuti hargnema, leides ülesse oma paarilised. Sügavalt ohanud, lahkus Sarlin puhketoast, minnes mööda pimedaid koridore edasi. Teekonnal nägi ta mitmeid tuvikesi, kes olid otsustanud omavahel koridori jääda ja see vaatepilt ajas tal lihtsalt südame pahaks. Näha kuidas noored tema silme ees suudlevad. Fuhh!
Viimaks jõudis ka tema platsile. Ringi vaadates, üritas ta näha kusagilt Harryt. Ta ei saanud aru kas Harry üldse ongi ballile ilmunud, sest on palju temakasvu ja samasuguste juustega noormehi.
Roni tundis ta aga kiiresti ära. Tal oli seljas Gryffindori toonides ülikond ning ta seisis eemal ja rääkis Hermionega, kes sõrmega Sarlini poole osutas. Ron vaatas samuti tema poole ja lehvitas talle. Neile noogutanud, vaatas ta jälle ringi, otsides mingisugust märki Harryst. Viimaks ta nägigi, kuidas üks pikka kasvu noormees Roni ja Hermione juurde kõndis ning nendega rääkima asus.
Nende poole minema hakates tundis Sarlin kellegi jahedat kätt oma õlal.
Ringi pööranud nägi ta endast pikemat noormeest talle otsa vaatamas. Kuna mask oli poole näo peal, nägi ta poisi naeratust mis oli kõrvuni veninud. "Kas ma saaksin Sinuga mõni hetk rääkida?'' Küsis noormees vaikselt.
Sarlin tundis hääle ära. Oi ei...
"Me ei lähe minema... Siinsamas,'' lisas Andrew.
Tütarlaps noogutas aeglaselt, kuid sisimas tundis ta soovi lihtsalt talle vastu vahtimist anda ja nägu täis sõimata.
"Millal sa St. Mungost välja said?'' küsis ta enne kui Andrew suudki lahti teha.
"Alustuseks on mul sind ka hea meel näha ja mul on tore teada, et sinuga kõik korras on,'' sõnas ta. Muidugi. "ja teiseks ma sain täna hommikul välja.'' lõpetas ta oma lause.
"Olgu. Mul on ka hea meel, et sinuga kõik korras on. Tore, et ühtegi luumurdu pole... Tore.. Aga ma pean nüüd minema!''
"Oota, veel üks asi!'' hoidis Andrew ikka veel Sarlini õlast kinni "sa tantsida ei soovigi?'' küsis ta vaikselt.
Hetkel oleks Sarlin tahtnud Andrewile kõigest jõust vastu vahtimist anda . Tõesti. Tal oli kiire ja iga elu hinnaga! Ja see idioot pakub talle välja tantsimist. See ... seesamune kes oleks ta peaaegu ära tapnud ja seesamune kes piinas teda!
"Olgu.'' vastas ta allaandlikult. Koolivanem noogutas, naeratus näol püsimas.
Jube !
"Nii ... Me oleme kõik läbi mõelnud. Praktiliselt ei tohiks meil midagi valesti minna kui nad just teatuid needusi ei kasuta,'' teatas Hermione. Sarlin noogutas, ise viimaks püsti tõustes. Peale seda kui ta haiglast välja sai tundis ta ennast paremini kui tavaliselt.
"Mm, ma lähen nüüd...'' ütles ta viimaks ringutades. "Ettevalmistama,'' lisas ta Harry ja Roni küsivaid ilmeid nähes. "Ballil näeme!'' ütles ta veel ning lahkus kiiresti Tarvilikust Toast, jõudes peagi Slytherini puhketuppa.
Tüdrukud istusid kõik koos, kõigil käes kleidid ja arutasid midagi elavalt. Nendest möödudes läks Sarlin magamistuppa ja otsis enda voodi alt välja vana kulunud kohvri mille ta klõpsatusega lahti tegi.
Nähtavale tuli must siidine kleit ülevalt ääristatud rohelise looriga. Siid läikis selles hämaras valguses kuid sellegipoolest oli Sarlin enda uuest ostust lummatud. Ta lasi seda paar päeva tagasi õmmelda ning mis kõige parem, see maksis kõigest 5 galleooni! Kleidi kohvrist välja tõmmanud, surus ta selle enda peale. Ilus... Kohvri tagasi voodi alla lükanud, jooksis ta magamistoast välja ja naeratades liitus ta teiste lobisevate tüdrukutega, alustades vestlust Kevadballist, kuid sisemuses häiris teda tunne.
~*~
"Sa näed ilus välja!'' ahhetas Julie Johanna kõrval, pilk kinnitatud Sarlini kleidile. Tüdruku kahvatu nahk tundus nüüd ilusam, kui ta valis omale sobiva riideeseme kõrvale. Pikad mustad juuksed olid ülesse ühte prunni keeratud ning tänu sellele meenutas ta natuke professor McGonagalli. Seda mainisid mõned Slytherinlased kuivalt, kuid keegi ei teinud sellest suurt numbrit.
"Ma ei saa aru, miks sa keeldusid omale paarilist võtmast...'' raputas Johanna pead. Sarlin ainult naeratas kui end peeglist vaatas. Ta nägi tõepoolest ilus välja. Isegi enda jaoks oli ta seekord armas.
Hõbedase roosprossi oli ta kinnitanud juustesse kaunistuseks. Lihtsalt nii ebareaalne oli mõelda, kuidas südant murdnud inimese kingitus sai olla nii südamelähedane!
Enda rohelist värvi glitritega läikiva ja sulgedega kaunistatud maski näole pannes, nägi ta ainult enda musti silmi peeglist vastu vaatamas ning kerge muigevarjund ilmus ta näole.
"Olgu tüdrukud.. Kui te samuti valmis olete, siis võime minna!'' teatas ta viimaks.
Vastuseks saanud noogutused, mis olid tulnud kõik tüdrukutel, kes õhinas olid, liikusid nad puhketuppa.
Seal seisid noormehed, kõigil seljas ülikonnad. Mõnel isegi Slytherini toonides kuid paljud eelistasid musta.
"Susan!'' Hüüdis keegi. Tüdruk Sarlini kõrval niheles natuke ebamugavalt kuid siis ta naeratas laialt kui nägi, et eemalt tuleb üks maskis kogu tema poole.
"Sul pole midagi selle vastu kui ma su ära saadan?'' pilgutas poiss silma. Sarlin ei tundnudki noormehe ära. Isegi hääl polnud talle eriti tuttav, kuid ta oli kindel, et kusagil oli ta sellest kuulnud.
"Ma arvan, et mina ja Julie läheme otsime ka oma kaaslased ülesse,'' ütles Johanna ning nii kaksikud läinud olidki. Tema taga tüdrukud hakkasid samuti hargnema, leides ülesse oma paarilised. Sügavalt ohanud, lahkus Sarlin puhketoast, minnes mööda pimedaid koridore edasi. Teekonnal nägi ta mitmeid tuvikesi, kes olid otsustanud omavahel koridori jääda ja see vaatepilt ajas tal lihtsalt südame pahaks. Näha kuidas noored tema silme ees suudlevad. Fuhh!
Viimaks jõudis ka tema platsile. Ringi vaadates, üritas ta näha kusagilt Harryt. Ta ei saanud aru kas Harry üldse ongi ballile ilmunud, sest on palju temakasvu ja samasuguste juustega noormehi.
Roni tundis ta aga kiiresti ära. Tal oli seljas Gryffindori toonides ülikond ning ta seisis eemal ja rääkis Hermionega, kes sõrmega Sarlini poole osutas. Ron vaatas samuti tema poole ja lehvitas talle. Neile noogutanud, vaatas ta jälle ringi, otsides mingisugust märki Harryst. Viimaks ta nägigi, kuidas üks pikka kasvu noormees Roni ja Hermione juurde kõndis ning nendega rääkima asus.
Nende poole minema hakates tundis Sarlin kellegi jahedat kätt oma õlal.
Ringi pööranud nägi ta endast pikemat noormeest talle otsa vaatamas. Kuna mask oli poole näo peal, nägi ta poisi naeratust mis oli kõrvuni veninud. "Kas ma saaksin Sinuga mõni hetk rääkida?'' Küsis noormees vaikselt.
Sarlin tundis hääle ära. Oi ei...
"Me ei lähe minema... Siinsamas,'' lisas Andrew.
Tütarlaps noogutas aeglaselt, kuid sisimas tundis ta soovi lihtsalt talle vastu vahtimist anda ja nägu täis sõimata.
"Millal sa St. Mungost välja said?'' küsis ta enne kui Andrew suudki lahti teha.
"Alustuseks on mul sind ka hea meel näha ja mul on tore teada, et sinuga kõik korras on,'' sõnas ta. Muidugi. "ja teiseks ma sain täna hommikul välja.'' lõpetas ta oma lause.
"Olgu. Mul on ka hea meel, et sinuga kõik korras on. Tore, et ühtegi luumurdu pole... Tore.. Aga ma pean nüüd minema!''
"Oota, veel üks asi!'' hoidis Andrew ikka veel Sarlini õlast kinni "sa tantsida ei soovigi?'' küsis ta vaikselt.
Hetkel oleks Sarlin tahtnud Andrewile kõigest jõust vastu vahtimist anda . Tõesti. Tal oli kiire ja iga elu hinnaga! Ja see idioot pakub talle välja tantsimist. See ... seesamune kes oleks ta peaaegu ära tapnud ja seesamune kes piinas teda!
"Olgu.'' vastas ta allaandlikult. Koolivanem noogutas, naeratus näol püsimas.
Jube !
S - 18#
Tüdrukut valdas paanikahoog, kui ta teadvusetut koolivanemat meenutas.
Andrew oli nii kahvatu! Ta hingas vaikselt ja aeglaselt mistõttu arvas
tüdruk esialgu, et too on üldse surnud. Vaikselt ahhetanud, pööras
Sarlin pilgu korraks kõrvale, kuid siis vaatas ta jälle Andrewi poole.
Ta tundis, et nende vahel on mingisugune side. Mõlemad neist olid
saanud kannatada. Kuid kannatada oli saanud ka Susan, kes võeti kinni
ja pandi Imperio needuse alla. Andrew. Tema kohta ei osanud eriti
Sarlin midagi mõelda. Mõlemad olid saanud loitsudega pihta varemgi,
kuid sellist võitlust pole tal kunagi olnud. Oli harjumatu mõelda, et
inimesed on nüüd temast üle. ‘Mis oleks, kui ma muutuksin jälle
endiseks? Siis oleks kõik jälle endine. Ma arvan, et Harry ja teised
saaksid aru kui ma …’ Mõte jäi poolikuks. Ta oli lubanud teistele, et
aitab alistada Musta Võluri ning seda isegi siis, kui neid ootab tume
saatus. *** Hommikul säras päike akendest sisse, paistes otse Sarlinile
silma. Seekord tundis noor Slytherini neiu end paremini kui öösel. Enda
käsi liigutanud, ei tundnud ta enam sellist valu, mis oleks kisama
pannud vaid tavaline liigesevalu mis peaks paari päevaga mööda minema.
Laialt haigutanud, vaatas ta enda ümber. Andrewi voodi oli tühi ning
tema oligi jäänud üksinda Haiglatiiba. Ta hakkas juba selle mõttega
harjuma kui kabineti uks avanes ja välja sibas noor haiglaemand, kes
Sarlinile hoolitsevalt otsa vaatas. “Hommik kullake,” ütles ta
tüdrukule, astudes talle lähemale. Natuke eemale tõmbudes, naeratas
naine laiemalt. “Sa ei pea mind kartma,” lubas ta, kummardudes
tütarlapse kohale. Sarlin jäi kangelt lebama, vaadates suurte silmadega
naist. “Hm, sa võid juba täna pärastlõunal lahkuda. Üleeile tegime me
sulle rohu valmis mistõttu võid sa natuke iiveldust tunda,” vadistas ta
nagu lind. Sarlin neelatas. Ta ei tundnud mitte mingisugust tunnet,
kuid naine jättis väga kahtlase mulje. “Üleeile?” Küsis ta vaevaliselt.
“Jah. Peale seda rohtu andsime sulle unerohtu. Sa peaksid nüüd
väljapuhanud olema.” Uus naeratus ilmus heledapäise näole, pruunid
silmad aga läikisid rõõmust. “Ee, aitähh,” pomises tüdruk ja tõusis,
jalad rippumas üle voodiääre. “Aga mis ‘naabriga’ sai?” Küsis ta
viimaks, vaadates Andrewi tühja voodi poole. “Vaesekesel olid
vigastused mida mina ei suutnud ravida. Ta saadeti St. Mungosse, kuid
ma pole kindel, kas nad suudavad ka tema terveks ravida,” ohkas naine
nukralt ja astus voodini, korrastades seda kiirelt. “Mis temaga oli?”
Küsis Sarlin, pannes jalad ettevaatlikult jääkülmale kivipõrandale.
“Keegi oli teda rünnanud ning tema kehal olid haavad mida ma ei suutnud
parandada isegi võluväel. Ta hakkas kiirelt verest tühjaks jooksma…
Lisaks veel sellele olid jäljed mis viitasid piinamisneedusele,” ohkas
ta raskelt. Sarlin vaikis hetke. Haavad mida ei suudetud parandada,
jäljed mis viitasid piinamisneedusele… “Aga kuidas me siis siia saime,
kui Andrew verest tühjaks hakkas jooma?” Küsis ta edasi. “Teid tõi
Slytherini majavanem… Mis ta nimi oligi? Professor Snape?” Kehitas ta
õlgu. “Ahh, mis sa ikka küsid, küll sa hiljem saad teada! Pane end
riidesse ja kõnni natuke ringi. Su luud võivad natuke kanged olla ja
kui sa ei suuda korralikult jalgadel seista, siis ma toon sulle ühe
joogi mis peaks sellises olukorras aitama,” vadistas ta taas kiirelt.
“Ahsoo … Ja kuidas ma teid kutsuma pean… Proua…?” “Poppy Pomfrey.”
Vastas naine naeratades. Pomfrey. “Selge. Kas ma saaksin nüüd natuke
privaatsust?” Küsis Sarlin kulmu hetkeks kergitades. Poppy noogutas
korraks ja juba keeraski ta selja, jalutades oma kabinetti. Mõeldes,
mis on saanud endisest haiglaemandast, võttis Sarlin kapilt enda
koolivormi, mis oli korda tehtud ja pani uued riided selga. Lühikesed
juuksed üle õla visanud, vaatasid mustad silmad nüüd taas üle
haiglatiiva. Ta pole kunagi seda kohta armastanud, kuid viimasel ajal
võis seda isegi kodus pidada. Tulevikus oli ta saanud siia tulla, kuid
siis oli Pomfrey vanem ning praegugi, kui Pomfrey on noorem. Kena. Kuna
haiglaemandat ei olnud enam näha, võttis Sarlin kapilt oma võlukepi,
pistes selle kiire liigutusega oma taskusse ning juba ta liikuski ukse
poole. Erinevalt Pomfrey sõnadest, ei olnud ta luud enam nii kanged.
Tundus, et ta oli maganud terve öö ilma, et oleks muretsenud kooliasjus
ja keelatud sõprade asjus. Ukse avanud, kiirustas neiu Suure Saali
poole, sest miski ütles, et ta pole ammu süüa saanud ja praegu on just
parim aeg enda kõhtu täita.
Andrew oli nii kahvatu! Ta hingas vaikselt ja aeglaselt mistõttu arvas
tüdruk esialgu, et too on üldse surnud. Vaikselt ahhetanud, pööras
Sarlin pilgu korraks kõrvale, kuid siis vaatas ta jälle Andrewi poole.
Ta tundis, et nende vahel on mingisugune side. Mõlemad neist olid
saanud kannatada. Kuid kannatada oli saanud ka Susan, kes võeti kinni
ja pandi Imperio needuse alla. Andrew. Tema kohta ei osanud eriti
Sarlin midagi mõelda. Mõlemad olid saanud loitsudega pihta varemgi,
kuid sellist võitlust pole tal kunagi olnud. Oli harjumatu mõelda, et
inimesed on nüüd temast üle. ‘Mis oleks, kui ma muutuksin jälle
endiseks? Siis oleks kõik jälle endine. Ma arvan, et Harry ja teised
saaksid aru kui ma …’ Mõte jäi poolikuks. Ta oli lubanud teistele, et
aitab alistada Musta Võluri ning seda isegi siis, kui neid ootab tume
saatus. *** Hommikul säras päike akendest sisse, paistes otse Sarlinile
silma. Seekord tundis noor Slytherini neiu end paremini kui öösel. Enda
käsi liigutanud, ei tundnud ta enam sellist valu, mis oleks kisama
pannud vaid tavaline liigesevalu mis peaks paari päevaga mööda minema.
Laialt haigutanud, vaatas ta enda ümber. Andrewi voodi oli tühi ning
tema oligi jäänud üksinda Haiglatiiba. Ta hakkas juba selle mõttega
harjuma kui kabineti uks avanes ja välja sibas noor haiglaemand, kes
Sarlinile hoolitsevalt otsa vaatas. “Hommik kullake,” ütles ta
tüdrukule, astudes talle lähemale. Natuke eemale tõmbudes, naeratas
naine laiemalt. “Sa ei pea mind kartma,” lubas ta, kummardudes
tütarlapse kohale. Sarlin jäi kangelt lebama, vaadates suurte silmadega
naist. “Hm, sa võid juba täna pärastlõunal lahkuda. Üleeile tegime me
sulle rohu valmis mistõttu võid sa natuke iiveldust tunda,” vadistas ta
nagu lind. Sarlin neelatas. Ta ei tundnud mitte mingisugust tunnet,
kuid naine jättis väga kahtlase mulje. “Üleeile?” Küsis ta vaevaliselt.
“Jah. Peale seda rohtu andsime sulle unerohtu. Sa peaksid nüüd
väljapuhanud olema.” Uus naeratus ilmus heledapäise näole, pruunid
silmad aga läikisid rõõmust. “Ee, aitähh,” pomises tüdruk ja tõusis,
jalad rippumas üle voodiääre. “Aga mis ‘naabriga’ sai?” Küsis ta
viimaks, vaadates Andrewi tühja voodi poole. “Vaesekesel olid
vigastused mida mina ei suutnud ravida. Ta saadeti St. Mungosse, kuid
ma pole kindel, kas nad suudavad ka tema terveks ravida,” ohkas naine
nukralt ja astus voodini, korrastades seda kiirelt. “Mis temaga oli?”
Küsis Sarlin, pannes jalad ettevaatlikult jääkülmale kivipõrandale.
“Keegi oli teda rünnanud ning tema kehal olid haavad mida ma ei suutnud
parandada isegi võluväel. Ta hakkas kiirelt verest tühjaks jooksma…
Lisaks veel sellele olid jäljed mis viitasid piinamisneedusele,” ohkas
ta raskelt. Sarlin vaikis hetke. Haavad mida ei suudetud parandada,
jäljed mis viitasid piinamisneedusele… “Aga kuidas me siis siia saime,
kui Andrew verest tühjaks hakkas jooma?” Küsis ta edasi. “Teid tõi
Slytherini majavanem… Mis ta nimi oligi? Professor Snape?” Kehitas ta
õlgu. “Ahh, mis sa ikka küsid, küll sa hiljem saad teada! Pane end
riidesse ja kõnni natuke ringi. Su luud võivad natuke kanged olla ja
kui sa ei suuda korralikult jalgadel seista, siis ma toon sulle ühe
joogi mis peaks sellises olukorras aitama,” vadistas ta taas kiirelt.
“Ahsoo … Ja kuidas ma teid kutsuma pean… Proua…?” “Poppy Pomfrey.”
Vastas naine naeratades. Pomfrey. “Selge. Kas ma saaksin nüüd natuke
privaatsust?” Küsis Sarlin kulmu hetkeks kergitades. Poppy noogutas
korraks ja juba keeraski ta selja, jalutades oma kabinetti. Mõeldes,
mis on saanud endisest haiglaemandast, võttis Sarlin kapilt enda
koolivormi, mis oli korda tehtud ja pani uued riided selga. Lühikesed
juuksed üle õla visanud, vaatasid mustad silmad nüüd taas üle
haiglatiiva. Ta pole kunagi seda kohta armastanud, kuid viimasel ajal
võis seda isegi kodus pidada. Tulevikus oli ta saanud siia tulla, kuid
siis oli Pomfrey vanem ning praegugi, kui Pomfrey on noorem. Kena. Kuna
haiglaemandat ei olnud enam näha, võttis Sarlin kapilt oma võlukepi,
pistes selle kiire liigutusega oma taskusse ning juba ta liikuski ukse
poole. Erinevalt Pomfrey sõnadest, ei olnud ta luud enam nii kanged.
Tundus, et ta oli maganud terve öö ilma, et oleks muretsenud kooliasjus
ja keelatud sõprade asjus. Ukse avanud, kiirustas neiu Suure Saali
poole, sest miski ütles, et ta pole ammu süüa saanud ja praegu on just
parim aeg enda kõhtu täita.
S - 17#
Andrew.
Tundus, nagu keegi sosistaks seda nime talle meelega kõrva, kuid ise ta lamas teadvusetult. Ta tundis midagi rasket enda peal, kuid see oli kõigest valge haiglatekk. Haiglatiivas oli soe, vägagi soe, kuid tema jaoks oli see külmem kui talvel.
Kogu ta keha valutas kui ta üritas ennast millimeetritki liigutada. Uus valusööst läbis ta keha, kui ta üritas korraks sõrmi liigutada, et tekk endale rohkem peale tõmmata ning valust mõmisedes kortsutas ta läbi une kulmi.
Silmade ees jooksis nagu lint kogu võitlus läbi ning tundus, nagu oleks see juhtunud alles eile. Kõik need needused, mis Sarlini tabasid, kogu see valu, mis üha uuesti ja uuesti teda pommitas ei tahtnud kuidagi ära kaduda.
Siis aga hajus see pilt ning ilmus asemele uus - tema perekond.
Tüdruk nägi ennast noorena. Samasugused süsimustad juuksed, mis olid roosade lintidega kinni pandud ning mustad silmad otsisid pilguga ema, kes lubas, et tuleb kohe tagasi. Sõrmedega närviliselt enda roosakat kleiti näppides, viis ta pilgu ülesse, vaadates otsa enda tädile, kes talle lahkelt naeratas ja ütles midagi, millest Sarlin arugi ei saanud. Siis osutas tädi sõrmega ettepoole ning sinna vaadates, nägi ta enda näol naeratust.
Emme tuli tagasi.
Ja tal oli midagi käes.
Midag suurt!
Sarlin lasi tädi käest lahti ning jooksis emale vastu, hakates teda kallistama. Mõlemad naersid ning siis asetas väikese tüdrukutirtsu ema lapse tagasi maha ning ulatas talle suure kingipaki. "Palju õnne, Sarlin!'' oli ta sosistanud. Ning see oligi viimane kord kui ta oma ema nii õnnelikuna näinud oli. See viimane päev.
Ta oli saanud just viie aastaseks ...
Sarlin istus oma toas ja pidas tee pidu enda uue lumivalge kaisukaruga. Mänguloomal oli ilus triibuline kikilips kaela kinnitatud ning roos käpa külge õmmeldud. Just selline nagu ta alati tahtnud oli! Ta vestles just parajasti härra Mõmmikuga, naeruväärne nimi, kas pole? ja arutles temaga, mida teha peale seda kui nad on tee ära joonud.
Sarlinil pole kunagi õigeid sõpru olnud. Teised lapsed vältisid teda sellepärast, et ta oskas asju teha palju paremini kui nemad. Ta oskas ehitada suuremaid liivalosse, joonistada teistest paremini ja isegi lasteaias oskas ta plastiliinist voolida paremini kui teised.
"Nad on lihtsalt kadedad!'' kujutas ta ette seda mida oli härra Mõmmik öelnud. Jah, just nii oligi! Nad olid kadedad, et tema oskas neid asju ja tema ei osanud.
Siis jõi aga tüdruk oma tassi tühjaks ja pühkis suu salvrätikuga puhtaks ja tõusis püsti. "Ma lähen vaatan kas köögis on veel küpsiseid, ma tulen kohe tagasi!'' lubas ta oma kaisukarule ja juba ta oligi läinud.
Väike-Sarlin jooksis trepist alla ja hüppas päkkadele vaikselt ja hiilis siis köögi ukseni. Neil emaga oli alati selline mäng, et ta peab märkamatult vähemalt ühe kapini pääsema, siis saab ta topelt portsjoni küpsiseid. Irooniline.
Kuid nüüd kuulis ta köögis teiste hääli. Ema rääkis külmalt, isa samat moodi ning keegi naeris nende jutu peale.
Sarlin piilus ukse tagant sisse ja nägi seal kolme meest, kõik riietatud musta ning neil olid ees kummalised maskid.
Nad vaidlesid millegi üle väga tuliselt ning üks oli võtnud isegi võlukepi kätte, kuid teine oli suutnud ta alustuseks maha rahustada.
Kõik rääkisid vaikselt niiet Sarlin ei kuulnud midagi, kuid uudishimu ei lasknud tal kohalt liikuda.
Siis aga juhtus midagi...
Sarlini isa tõmbas võlukepi välja ja suunas selle Surmasööjate poole. Esimene surmasööja lükkas teise endast eemale ja sihtis sellega Sarlini isa. Enne kui mees suu lahti tehagi jõudis, et midagi öelda, ütles Surmasööja midagi ja siis täitus köök korraks rohelise valgusega ja isa langes põrandale. Sarlin ootas, et issi tõuseks püsti, kuid seda ei juhtunud. Ta ema langes põlvedele ja kummardus isa kohale, raputades teda ägedalt. Pisarad voolasid ta põskedel ning siis ühe kiire liigutusega tõmbas ka tema oma võlukepi välja ja saatis kaks samasugust rohelist juga mõlema surmasööja poole. Siis pöördus ta kolmanda poole, kes rahulikult eemal seisis, pea kergelt viltu. Ta ütles midagi, kuid ilmselt ema see ei rahustanud, sest ta värises koha peal paisuvast vihast. Surmasööja võttis enda võlukepi välja ja viipas sellega. Siis oli köögis kõik kuulda.
"Kui sa ei anna seda mida me tahame, maksad sa selle eest, mida sa neile tegid oma tütre eluga,'' ütles külm hääl. Sarlinil jooksid judinad üle selja ja mees hakkas ukse poole astuma. Hinge kinni hoides, otsis tüdruk varuplaani kuhu peitu minna, puges ta ukse taha ja hoidis hinge kinni. Mees läks trepi poole ja sealt vaikselt ülesse.
"Sarlin, tule välja, me peame rääkima!'' Ütles ta, moondades hääle rahulikuks ja isegi mõnes mõttes rõõmsamaks ? Kui Sarlin oleks parajasti oma toas olnud, oleks ta leitud.
Siis jooksis ta ema köögist välja. "Ära kuula teda Sarlin! Ole toas! Peida end!'' Karjus ta trepist ülesse joostes. Teisele korrusele jõudes, tormas ema edasi ning Sarlin vaatas ülesse, kuulates tähelepanelikult.
"Avada Kedavra!'' ja ema kiljatus. Kostus vaikne summutatud potsatus ja vaikus.
Ise hüsteeriliselt kisama hakates, jooksis Sarlin majast välja ja lõi uke valju pauguga kinni. Edasi jooksis ta kusagile tänavale, jõudes nii ühte parki kus ta pingile istus ja nuttis.
Emme ega issi ei tule enam tagasi.
Ei tule.
Viimane piisk peekrisse.
Sarlin avas silmad ja vaatas ringi.
Haiglatiivas oli pime. Ainult akendest paistis tuhm kuuvalgus, mis eriti valgust ei andnud, sest kardinad olid ette tõmmatud. Tüdruk üritas ennast liigutada ning see tal ka õnnestus, ainult uue valusööstuga. Kogu jõu kokku võtnud, surus ta hambad tugevasti kokku ja lükkas end istuli.
Silmi pilgutades, hakkas ta paremini nägema. Tema kõrval lamas veel keegi. Veel mitmeid kordi silmi pilgutanud, suutis ta pimedusega ära harjuda ja siis tundis ta selle isiksuse ära.
Andrew.
Tundus, nagu keegi sosistaks seda nime talle meelega kõrva, kuid ise ta lamas teadvusetult. Ta tundis midagi rasket enda peal, kuid see oli kõigest valge haiglatekk. Haiglatiivas oli soe, vägagi soe, kuid tema jaoks oli see külmem kui talvel.
Kogu ta keha valutas kui ta üritas ennast millimeetritki liigutada. Uus valusööst läbis ta keha, kui ta üritas korraks sõrmi liigutada, et tekk endale rohkem peale tõmmata ning valust mõmisedes kortsutas ta läbi une kulmi.
Silmade ees jooksis nagu lint kogu võitlus läbi ning tundus, nagu oleks see juhtunud alles eile. Kõik need needused, mis Sarlini tabasid, kogu see valu, mis üha uuesti ja uuesti teda pommitas ei tahtnud kuidagi ära kaduda.
Siis aga hajus see pilt ning ilmus asemele uus - tema perekond.
Tüdruk nägi ennast noorena. Samasugused süsimustad juuksed, mis olid roosade lintidega kinni pandud ning mustad silmad otsisid pilguga ema, kes lubas, et tuleb kohe tagasi. Sõrmedega närviliselt enda roosakat kleiti näppides, viis ta pilgu ülesse, vaadates otsa enda tädile, kes talle lahkelt naeratas ja ütles midagi, millest Sarlin arugi ei saanud. Siis osutas tädi sõrmega ettepoole ning sinna vaadates, nägi ta enda näol naeratust.
Emme tuli tagasi.
Ja tal oli midagi käes.
Midag suurt!
Sarlin lasi tädi käest lahti ning jooksis emale vastu, hakates teda kallistama. Mõlemad naersid ning siis asetas väikese tüdrukutirtsu ema lapse tagasi maha ning ulatas talle suure kingipaki. "Palju õnne, Sarlin!'' oli ta sosistanud. Ning see oligi viimane kord kui ta oma ema nii õnnelikuna näinud oli. See viimane päev.
Ta oli saanud just viie aastaseks ...
Sarlin istus oma toas ja pidas tee pidu enda uue lumivalge kaisukaruga. Mänguloomal oli ilus triibuline kikilips kaela kinnitatud ning roos käpa külge õmmeldud. Just selline nagu ta alati tahtnud oli! Ta vestles just parajasti härra Mõmmikuga, naeruväärne nimi, kas pole? ja arutles temaga, mida teha peale seda kui nad on tee ära joonud.
Sarlinil pole kunagi õigeid sõpru olnud. Teised lapsed vältisid teda sellepärast, et ta oskas asju teha palju paremini kui nemad. Ta oskas ehitada suuremaid liivalosse, joonistada teistest paremini ja isegi lasteaias oskas ta plastiliinist voolida paremini kui teised.
"Nad on lihtsalt kadedad!'' kujutas ta ette seda mida oli härra Mõmmik öelnud. Jah, just nii oligi! Nad olid kadedad, et tema oskas neid asju ja tema ei osanud.
Siis jõi aga tüdruk oma tassi tühjaks ja pühkis suu salvrätikuga puhtaks ja tõusis püsti. "Ma lähen vaatan kas köögis on veel küpsiseid, ma tulen kohe tagasi!'' lubas ta oma kaisukarule ja juba ta oligi läinud.
Väike-Sarlin jooksis trepist alla ja hüppas päkkadele vaikselt ja hiilis siis köögi ukseni. Neil emaga oli alati selline mäng, et ta peab märkamatult vähemalt ühe kapini pääsema, siis saab ta topelt portsjoni küpsiseid. Irooniline.
Kuid nüüd kuulis ta köögis teiste hääli. Ema rääkis külmalt, isa samat moodi ning keegi naeris nende jutu peale.
Sarlin piilus ukse tagant sisse ja nägi seal kolme meest, kõik riietatud musta ning neil olid ees kummalised maskid.
Nad vaidlesid millegi üle väga tuliselt ning üks oli võtnud isegi võlukepi kätte, kuid teine oli suutnud ta alustuseks maha rahustada.
Kõik rääkisid vaikselt niiet Sarlin ei kuulnud midagi, kuid uudishimu ei lasknud tal kohalt liikuda.
Siis aga juhtus midagi...
Sarlini isa tõmbas võlukepi välja ja suunas selle Surmasööjate poole. Esimene surmasööja lükkas teise endast eemale ja sihtis sellega Sarlini isa. Enne kui mees suu lahti tehagi jõudis, et midagi öelda, ütles Surmasööja midagi ja siis täitus köök korraks rohelise valgusega ja isa langes põrandale. Sarlin ootas, et issi tõuseks püsti, kuid seda ei juhtunud. Ta ema langes põlvedele ja kummardus isa kohale, raputades teda ägedalt. Pisarad voolasid ta põskedel ning siis ühe kiire liigutusega tõmbas ka tema oma võlukepi välja ja saatis kaks samasugust rohelist juga mõlema surmasööja poole. Siis pöördus ta kolmanda poole, kes rahulikult eemal seisis, pea kergelt viltu. Ta ütles midagi, kuid ilmselt ema see ei rahustanud, sest ta värises koha peal paisuvast vihast. Surmasööja võttis enda võlukepi välja ja viipas sellega. Siis oli köögis kõik kuulda.
"Kui sa ei anna seda mida me tahame, maksad sa selle eest, mida sa neile tegid oma tütre eluga,'' ütles külm hääl. Sarlinil jooksid judinad üle selja ja mees hakkas ukse poole astuma. Hinge kinni hoides, otsis tüdruk varuplaani kuhu peitu minna, puges ta ukse taha ja hoidis hinge kinni. Mees läks trepi poole ja sealt vaikselt ülesse.
"Sarlin, tule välja, me peame rääkima!'' Ütles ta, moondades hääle rahulikuks ja isegi mõnes mõttes rõõmsamaks ? Kui Sarlin oleks parajasti oma toas olnud, oleks ta leitud.
Siis jooksis ta ema köögist välja. "Ära kuula teda Sarlin! Ole toas! Peida end!'' Karjus ta trepist ülesse joostes. Teisele korrusele jõudes, tormas ema edasi ning Sarlin vaatas ülesse, kuulates tähelepanelikult.
"Avada Kedavra!'' ja ema kiljatus. Kostus vaikne summutatud potsatus ja vaikus.
Ise hüsteeriliselt kisama hakates, jooksis Sarlin majast välja ja lõi uke valju pauguga kinni. Edasi jooksis ta kusagile tänavale, jõudes nii ühte parki kus ta pingile istus ja nuttis.
Emme ega issi ei tule enam tagasi.
Ei tule.
Viimane piisk peekrisse.
Sarlin avas silmad ja vaatas ringi.
Haiglatiivas oli pime. Ainult akendest paistis tuhm kuuvalgus, mis eriti valgust ei andnud, sest kardinad olid ette tõmmatud. Tüdruk üritas ennast liigutada ning see tal ka õnnestus, ainult uue valusööstuga. Kogu jõu kokku võtnud, surus ta hambad tugevasti kokku ja lükkas end istuli.
Silmi pilgutades, hakkas ta paremini nägema. Tema kõrval lamas veel keegi. Veel mitmeid kordi silmi pilgutanud, suutis ta pimedusega ära harjuda ja siis tundis ta selle isiksuse ära.
Andrew.
S - 16#
Kahest esimesest needusest kõrvale põigelnud, sai ta viimasega hoobi vastu jalga. Jälle lendas ta paar meetrit eemale. Valu levis kiirelt mööda tema keha, sundides tüdrukut valust ja vihast karjuma. Võlukepp vedeles temast mõned sentimeetrid eemal, kuid ta tundis end juba jõuetuna, et liigutada.
„Ja selline ongi siis meie Sarlini lõpp,’’ ohkas Andrew tüdinud toonil. „Ma oleksin oodanud sinult rohkemat.. Midagi.. särtsakamat? Vastupanu võibolla?’’ arutles ta valjusti, kõndides Sarlini poole. Sarlin pööras end külje peale, hingates sügavalt sisse. Ta ei suutnud isegi enda kätt välja sirutada, et võlukepp kätte võtta ja koolivanemale vastu astuda.
„Ma saan aru, kui sul on Imperio needus peal,’’ köhatas ta viimaks. Andrew oli temani jõudnud ja korjas võlukepi ülesse, vaadeldes seda mõni sekund hindavalt.
„Tõesti kahju, et see nii lõppema peab. Meie sõprus ei jõudnud alatagi veel,’’ ütles noormees mürgiselt. Mustad juuksed silmade ette langemas, sulges Sarlin silmad.
„Tõuse püsti,’’ käsutas Andrew. Sarlin ei liigutanudki ennast vaid lasi esimesel pisaral üle põse veereda.
„Tõuse püsti,’’ kordas ta külmemalt. Sarlin ei kavatsenudki ennast liigutada. Andrew turtsatas tema kohal põlglikult ja tõmbas Sarlini käsivarrest püsti.
„Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!’’ ütles ta vihaselt. Sarlin kõlkus Andrewi tugeva haarde küljes, suutmata õieti seistagi. Silmad olid siiamaani kinni ja juuksed kahvatu näo ees.
„Lihtsalt tapa mu kohe ära,’’ sosistas Sarlin vaevukuuldavalt. Tundus, et koolivanem seda tõesti ei kuulnud, sest ta pigistas veelgi tugevamini Sarlini käsivart, sundides teda valust oiatama.
„Kus on sinu väärikus?’’ küsis ta allasurutud vihaga. Sarlin ei vastanud midagi. Väärikus... „Sul polegi seda, Sarlin! Sa oled väärtusetu! Kui ma su kohe tapaksin, ei paneks keegi sinu kadumist tähele. Elu läheks edasi nagu oli koguaeg läinud! Kedagi ei huvitaks, kas sa käisid kunagi siin koolis või mitte!’’ sosistas Andrew läbitungivalt.
„Paneks küll..’’ sosistas Sarlin vaiksemalt. Harry saaks aru, kui ta oleks kadunud. Ron ja Hermione niisamuti.. Ginny, Luna ja Neville kohta ei osanud ta midagi öelda. Võibolla kui Sarlin nüüd sureb siis lähevad kõik kolm tagasi enda aega ja ütlevad, et ta tahtis maha jääda ja elada enda ajas rahulikult, unustades nad ära?
„Sa oled lihtsalt üks vastik mõrd, tead seda? Sa vääridki surma! Ma ei mõista tõesti, miks keegi sind ise tappa ei tahtnud? Inimesed sõbrustavad sinuga vaid sellepärast, et nad kardavad sind.’’
Sarlin kuulis kuidas Andrew pillas tema võlukepi maha.
„Sa ei kujutagi ette kui kaua ma sind piinata tahaksin,’’ sosistas ta Sarlini kõrva juures. Külmad värinad jooksid üle tüdruku selja. Kui tal oleks jõudu, läheks ta noormehele kätega kallale. Küünistaks, taoks.. Võibolla murraks isegi kaelaluu, kuid Ei. Ta oli jõuetu. Ta suutis vaevu püsti seista. Ta ei suutnud isegi korralikult rääkida ja valust mõelda.
Andrew lasi Sarlinist lahti ja vaatas kuidas tüdruk vaikselt maha potsatas. Tundus nagu Sarlin olekski surnud. Suletud silmad, kahvatu nahk ja vaevaline hingamine, minda polnudki peaaegu näha. Andrew kallutas pead, vaadates enda majakaaslast.
Enda võlukepi tõstnud, vaatas ta veel mõnda aega tüdruku rahulikku näkku. Tappa ta kohe või mitte?
Sarlin aga üritas kasvõi ühte liigest liigutada, mis välja ei tulnud. Kogu ta keha tundus olevat väga raske.
Ähmaselt kuulis ta kuidas Andrew midagi pomises ja siis vajus ta teadmatusse...
„Ja selline ongi siis meie Sarlini lõpp,’’ ohkas Andrew tüdinud toonil. „Ma oleksin oodanud sinult rohkemat.. Midagi.. särtsakamat? Vastupanu võibolla?’’ arutles ta valjusti, kõndides Sarlini poole. Sarlin pööras end külje peale, hingates sügavalt sisse. Ta ei suutnud isegi enda kätt välja sirutada, et võlukepp kätte võtta ja koolivanemale vastu astuda.
„Ma saan aru, kui sul on Imperio needus peal,’’ köhatas ta viimaks. Andrew oli temani jõudnud ja korjas võlukepi ülesse, vaadeldes seda mõni sekund hindavalt.
„Tõesti kahju, et see nii lõppema peab. Meie sõprus ei jõudnud alatagi veel,’’ ütles noormees mürgiselt. Mustad juuksed silmade ette langemas, sulges Sarlin silmad.
„Tõuse püsti,’’ käsutas Andrew. Sarlin ei liigutanudki ennast vaid lasi esimesel pisaral üle põse veereda.
„Tõuse püsti,’’ kordas ta külmemalt. Sarlin ei kavatsenudki ennast liigutada. Andrew turtsatas tema kohal põlglikult ja tõmbas Sarlini käsivarrest püsti.
„Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!’’ ütles ta vihaselt. Sarlin kõlkus Andrewi tugeva haarde küljes, suutmata õieti seistagi. Silmad olid siiamaani kinni ja juuksed kahvatu näo ees.
„Lihtsalt tapa mu kohe ära,’’ sosistas Sarlin vaevukuuldavalt. Tundus, et koolivanem seda tõesti ei kuulnud, sest ta pigistas veelgi tugevamini Sarlini käsivart, sundides teda valust oiatama.
„Kus on sinu väärikus?’’ küsis ta allasurutud vihaga. Sarlin ei vastanud midagi. Väärikus... „Sul polegi seda, Sarlin! Sa oled väärtusetu! Kui ma su kohe tapaksin, ei paneks keegi sinu kadumist tähele. Elu läheks edasi nagu oli koguaeg läinud! Kedagi ei huvitaks, kas sa käisid kunagi siin koolis või mitte!’’ sosistas Andrew läbitungivalt.
„Paneks küll..’’ sosistas Sarlin vaiksemalt. Harry saaks aru, kui ta oleks kadunud. Ron ja Hermione niisamuti.. Ginny, Luna ja Neville kohta ei osanud ta midagi öelda. Võibolla kui Sarlin nüüd sureb siis lähevad kõik kolm tagasi enda aega ja ütlevad, et ta tahtis maha jääda ja elada enda ajas rahulikult, unustades nad ära?
„Sa oled lihtsalt üks vastik mõrd, tead seda? Sa vääridki surma! Ma ei mõista tõesti, miks keegi sind ise tappa ei tahtnud? Inimesed sõbrustavad sinuga vaid sellepärast, et nad kardavad sind.’’
Sarlin kuulis kuidas Andrew pillas tema võlukepi maha.
„Sa ei kujutagi ette kui kaua ma sind piinata tahaksin,’’ sosistas ta Sarlini kõrva juures. Külmad värinad jooksid üle tüdruku selja. Kui tal oleks jõudu, läheks ta noormehele kätega kallale. Küünistaks, taoks.. Võibolla murraks isegi kaelaluu, kuid Ei. Ta oli jõuetu. Ta suutis vaevu püsti seista. Ta ei suutnud isegi korralikult rääkida ja valust mõelda.
Andrew lasi Sarlinist lahti ja vaatas kuidas tüdruk vaikselt maha potsatas. Tundus nagu Sarlin olekski surnud. Suletud silmad, kahvatu nahk ja vaevaline hingamine, minda polnudki peaaegu näha. Andrew kallutas pead, vaadates enda majakaaslast.
Enda võlukepi tõstnud, vaatas ta veel mõnda aega tüdruku rahulikku näkku. Tappa ta kohe või mitte?
Sarlin aga üritas kasvõi ühte liigest liigutada, mis välja ei tulnud. Kogu ta keha tundus olevat väga raske.
Ähmaselt kuulis ta kuidas Andrew midagi pomises ja siis vajus ta teadmatusse...
S - 15#
Õhtusöök söödud ja teised toimetused seljataha jätnud, liikus Sarlin mööda keerdtreppe pidevalt ülessepoole. Ta möödus õpilastest, kes talle alati järele vaatasid ja noogutas tee peal vastu tulevatele Juliele, Johannale ja Susanile, kes omavahel midagi arutasid.
Lossiõuele jõudes, olid seal mõned üksikud õpilased, kuid selleks ajaks kuni Sarlin jõudis järveni, jäi kogu kooli territoorium vaikseks. Andrewit veel kohal ei olnud ja seega otsustas tüdruk oodata, võttes ühe puu all istet.
Lumi oli juba ära sulanud, kuid väljas oli siiski külm. End judistades, pani ta käed soojenduseks taskusse, meenutades juhtumit, kui ta ööseks pidi õue jääma. Lubades enda huulile ühe kerge muige, vaatas ta ringi. Andrew pidi varsti tulema. Või äkki tema tuli liiga vara? Siis kui ta enda kella vaatas, hakkas ta kell seitse puhketoast minema. Seal ta Andrewit ei kohanud. Ju siis on ta kusagil kooli peal, järve poole tulemas. Lastes peal kuklasse vajuda, vaatas ta tumedasse taevasse, kus mõned üksikud tähed juba paistsid. Ta polnud päris ammu siin olnud..
Sõrmi sirutanud, tundis ta midagi kõva enda vasakus taskus midagi kõva ja külma. Üllatunult võttis ta selle kätte ja tõmbas käe taskust välja. Peopesa avanud, ahhetas ta üllatunult. Gregori poolt kingitud hõbedane pross – roos. Hambad kokku surudes, pigistas ta prossi tugevasti enda pihku ning pani tagasi taskusse, kus oli juba pikka aega tema koht olnud.
Gregor oli vana mälestus ja seda polnud vaja taas meelde tuletada. Sügavalt sisse hinganud, sulges ta silmad, kuid avas need niisama kiirelt, kui kuulis endast mõned meetrid eemal kedagi Crucio karjumas. Jõudmata õieti reageerida, tundis Sarlin kuidas ta läbi õhu lendab ja kolm meetrit eemal maandub. Kogu keha läbis painav valu ning maas vääneldes, üritas ta kõigest väest mitte karjuda, kuid tulutult. Sarlini suust tulid kuuldavale igasugused vandesõnad ja valukarjatused kordamööda. Sama kiirelt kui valu oli tulnud, see ka kadus.
Vaevaliselt pööras Sarlin end sellili, ahmides enda kopsudesse öist külma õhku. Ta ei saanud veel ründešokist üle. Viimase hingetõmbe teinud, tõusis ta põlvili ja seejärel sügavalt sisse hingates sai ta ka püsti. Sarlini koolirüü oli määrdunud ja põsel oli verine kriimustus. Vihaselt sisistanud, tõmbas ta enda pükstetaskust välja oma võlukepi ja tõstis selle, vaadates eemale.
Temast kuus meetrit eemal seisis Slytherini koolivanem, võlukepp tema poole suunatud.
„Andrew?’’ küsis Sarlin üllatunult. Ta oleks võinud enda võlukeppi langetada, kuid ta ei julgenud. Keegi ju ründas teda ja keegi võttis piinamisneeduse mõju ära.
„Näen, et sa siiski julgesid oma nägu siin näidata,’’ vastas noormees külmalt.
„Andrew? Mis lahti?’’ kortsutas Sarlin kulmi. Koolivanema toonist võis järeldada, et midagi head sellest kohtamisest ei tule.
„Mis lahti? Mitte midagi ei ole lahti.. Ma olen lihtsalt siiamaani üllatunud, kuidas sa said üle elada kohtamise Temaga. Ma arvasin, et ta tapab su,’’ ütles ta põlastavalt. Sarlin kortsutas veelgi rohkem kulmi, mõistmata millest noormees üldse räägib.
,,Aga tema märgistas su ära. Tegi sulle Musta Märgi, Sarlin, millega sa selle au ära teeninud oled?’’
Sarlini nägu tõmbus valgeks. Haav tema põsel kipitas ja samal hetkel hakkas ka puus valutama. Ta oli ikka päris korralikult kukkunud.
„Sina ründasid mind?’’ küsis ta Andrewilt uskumatult.
Andrew laiutas käsi, muiates: „Kas sa näed siin kedagi teist, Sarlin?’’ küsis ta rahulikult. Andrew hakkas tema poole astuma, ilme rahulik, kuid silmad olid täis vihkamist ja pahaendlikust. „Astu sa mulle ainult lähemale!’’ sisistas tüdruk vihaselt, võlukepikäsi värisemas.
„Mis sa mulle teha kavatsed, Sarlin? Sa oled nõrgemaks jäänud! Sind on kerge võita! Mis sinust sai? Varem olid sa teistsugune! Ja tead mis, tore, et sa pole selline nagu sa varem olid!’’ Andrew naeris külmalt, kuid ta jäi siiski seisma, olles tüdrukust nüüd kõigest neli meetrit eemal.
Sarlin vaatas enda võlukepiotsa tühja ilmega, olles tegelikult meeleheitel. Teiste jaoks oli ta ennast taastanud sellega, et ta kiusas Hermionet – õigemini kallas talle kastme peale, kuid Andrewile ei jäänud siis midagi märkamatuks.
„Sa oled tegelikult tark tüdruk, seda teavad kõik,’’ ütles koolivanem pead viltu kallutades. „Tark, aga sa oled segavereline mats,’’ kõlas tema poolt solvang.
„Petrificus Totalus!’’ sisistas tüdruk vihaselt, saates koolivanema poole kehakammitsa needuse. Andrew tõrjus loitsu aga rahuliku käeliigutusega ära, ise kulmu kergitades.
„Kammitsaga loodad sa minust jagu saada?’’ küsis ta sülitades. Sarlin hingas sügavalt sisse. Millest tulenes Andrewi poolt selline käitumine?
Tegi ta tõesti midagi halba talle?
„Aga kui sa võitlust tahad, siis palun väga ..’’ ütles ta rahulikult. Sõnatult võlukeppi liigutades, saatis ta Sarlini poole ühe needuse.
Teadmata millisega tegu on, hüüdis ta valjult,: „Protego!’’
„Crucio!Crucio!Crucio!’’ hüüdis Andrew, kolm piinamisneedust Sarlini poole saates.
Lossiõuele jõudes, olid seal mõned üksikud õpilased, kuid selleks ajaks kuni Sarlin jõudis järveni, jäi kogu kooli territoorium vaikseks. Andrewit veel kohal ei olnud ja seega otsustas tüdruk oodata, võttes ühe puu all istet.
Lumi oli juba ära sulanud, kuid väljas oli siiski külm. End judistades, pani ta käed soojenduseks taskusse, meenutades juhtumit, kui ta ööseks pidi õue jääma. Lubades enda huulile ühe kerge muige, vaatas ta ringi. Andrew pidi varsti tulema. Või äkki tema tuli liiga vara? Siis kui ta enda kella vaatas, hakkas ta kell seitse puhketoast minema. Seal ta Andrewit ei kohanud. Ju siis on ta kusagil kooli peal, järve poole tulemas. Lastes peal kuklasse vajuda, vaatas ta tumedasse taevasse, kus mõned üksikud tähed juba paistsid. Ta polnud päris ammu siin olnud..
Sõrmi sirutanud, tundis ta midagi kõva enda vasakus taskus midagi kõva ja külma. Üllatunult võttis ta selle kätte ja tõmbas käe taskust välja. Peopesa avanud, ahhetas ta üllatunult. Gregori poolt kingitud hõbedane pross – roos. Hambad kokku surudes, pigistas ta prossi tugevasti enda pihku ning pani tagasi taskusse, kus oli juba pikka aega tema koht olnud.
Gregor oli vana mälestus ja seda polnud vaja taas meelde tuletada. Sügavalt sisse hinganud, sulges ta silmad, kuid avas need niisama kiirelt, kui kuulis endast mõned meetrid eemal kedagi Crucio karjumas. Jõudmata õieti reageerida, tundis Sarlin kuidas ta läbi õhu lendab ja kolm meetrit eemal maandub. Kogu keha läbis painav valu ning maas vääneldes, üritas ta kõigest väest mitte karjuda, kuid tulutult. Sarlini suust tulid kuuldavale igasugused vandesõnad ja valukarjatused kordamööda. Sama kiirelt kui valu oli tulnud, see ka kadus.
Vaevaliselt pööras Sarlin end sellili, ahmides enda kopsudesse öist külma õhku. Ta ei saanud veel ründešokist üle. Viimase hingetõmbe teinud, tõusis ta põlvili ja seejärel sügavalt sisse hingates sai ta ka püsti. Sarlini koolirüü oli määrdunud ja põsel oli verine kriimustus. Vihaselt sisistanud, tõmbas ta enda pükstetaskust välja oma võlukepi ja tõstis selle, vaadates eemale.
Temast kuus meetrit eemal seisis Slytherini koolivanem, võlukepp tema poole suunatud.
„Andrew?’’ küsis Sarlin üllatunult. Ta oleks võinud enda võlukeppi langetada, kuid ta ei julgenud. Keegi ju ründas teda ja keegi võttis piinamisneeduse mõju ära.
„Näen, et sa siiski julgesid oma nägu siin näidata,’’ vastas noormees külmalt.
„Andrew? Mis lahti?’’ kortsutas Sarlin kulmi. Koolivanema toonist võis järeldada, et midagi head sellest kohtamisest ei tule.
„Mis lahti? Mitte midagi ei ole lahti.. Ma olen lihtsalt siiamaani üllatunud, kuidas sa said üle elada kohtamise Temaga. Ma arvasin, et ta tapab su,’’ ütles ta põlastavalt. Sarlin kortsutas veelgi rohkem kulmi, mõistmata millest noormees üldse räägib.
,,Aga tema märgistas su ära. Tegi sulle Musta Märgi, Sarlin, millega sa selle au ära teeninud oled?’’
Sarlini nägu tõmbus valgeks. Haav tema põsel kipitas ja samal hetkel hakkas ka puus valutama. Ta oli ikka päris korralikult kukkunud.
„Sina ründasid mind?’’ küsis ta Andrewilt uskumatult.
Andrew laiutas käsi, muiates: „Kas sa näed siin kedagi teist, Sarlin?’’ küsis ta rahulikult. Andrew hakkas tema poole astuma, ilme rahulik, kuid silmad olid täis vihkamist ja pahaendlikust. „Astu sa mulle ainult lähemale!’’ sisistas tüdruk vihaselt, võlukepikäsi värisemas.
„Mis sa mulle teha kavatsed, Sarlin? Sa oled nõrgemaks jäänud! Sind on kerge võita! Mis sinust sai? Varem olid sa teistsugune! Ja tead mis, tore, et sa pole selline nagu sa varem olid!’’ Andrew naeris külmalt, kuid ta jäi siiski seisma, olles tüdrukust nüüd kõigest neli meetrit eemal.
Sarlin vaatas enda võlukepiotsa tühja ilmega, olles tegelikult meeleheitel. Teiste jaoks oli ta ennast taastanud sellega, et ta kiusas Hermionet – õigemini kallas talle kastme peale, kuid Andrewile ei jäänud siis midagi märkamatuks.
„Sa oled tegelikult tark tüdruk, seda teavad kõik,’’ ütles koolivanem pead viltu kallutades. „Tark, aga sa oled segavereline mats,’’ kõlas tema poolt solvang.
„Petrificus Totalus!’’ sisistas tüdruk vihaselt, saates koolivanema poole kehakammitsa needuse. Andrew tõrjus loitsu aga rahuliku käeliigutusega ära, ise kulmu kergitades.
„Kammitsaga loodad sa minust jagu saada?’’ küsis ta sülitades. Sarlin hingas sügavalt sisse. Millest tulenes Andrewi poolt selline käitumine?
Tegi ta tõesti midagi halba talle?
„Aga kui sa võitlust tahad, siis palun väga ..’’ ütles ta rahulikult. Sõnatult võlukeppi liigutades, saatis ta Sarlini poole ühe needuse.
Teadmata millisega tegu on, hüüdis ta valjult,: „Protego!’’
„Crucio!Crucio!Crucio!’’ hüüdis Andrew, kolm piinamisneedust Sarlini poole saates.
Subscribe to:
Posts (Atom)