S - 21#

Paar sammu ja lõpp on lähedal!

Äkki jäi kõik vaikseks kui viimaks neli noort jalgadega said pinda puudutada. Silmad pimedusega aeglaselt harjumas, astus Sarlin kõigist natuke maad eemale ja vaatas enda ümber ringi.
"Oh!'' oli Ron esimene, kes häält tegi. Noormees hõõrus oma silmi, astudes Sarlini kõrvale, kes teda natuke ärritunult vaatas. "ma arvasin, et me ilmume kusagile Surmasööjate keskele,'' kerkisid poisi kulmud kõrgele.
"Ärge kaotage oma valvsust sõbrad. Me pole neist kaugel,'' vastas Sarlin, hääl kare.
"Kuulge, olete te kindlad, et tahate seda teha?'' küsis neiu viimaks, vaadates üle õla. Neil oli veel aega tagasi pöörduda ja elada oma elu edasi. Kõik kolm kõhklesid korraks.
"Ma tapan Voldemorti veel enne kui ta teeb seda mu vanematega,'' oli Harry esimene kes vastas.
Peale seda andsid ka Hermione ja Ron enda nõusolekud vaid kerge peanoogutusega.
Asjatu lootus ! mõtles Sarlin. Miski tema sisemuses ütles, et nad ei pääse eluga sellest.
"Olgu, läheme edasi,'' ohkas neiu, hakates minema. Võlukepi otsas tulukest kustutades sammus ta pahuralt otse sinnapoole kus ta tunnetas Voldemorti ja teisi Surmasööjaid olevat.
Viimaks ta peatus ja pööras end kõigi poole.
"Nii, lubage mulle, et kui ma surema peaksin, kaote te sündmuskohalt minema. Minu võite sinna mädanema jätta, mul ükskõik. Teie kaote, selge?'' nõudis ta jäisel toonil. Nüüd meenutas ta totaalselt Slytherinlast kes ta kunagi olnud on.
"See oleks argpüksilik,'' kommenteeris Hermione, kulmude vahel kerge kurd.
"Ja siis? Te säästaksite oma elud kui te siit kohe minema läheksite,'' sisistas ta vihaselt. Eemalt hakkas mingisugune tuluke paistma ja see lähenes nende poole. Sarlin ahmis õhku, pigistades võlukeppi tugevamalt enda sõrmede vahel.
"Ma lähen edasi ise! Kui on hädaolukord siis ma saadan punase tule taevasse. Hoidke silmad lahti!'' sosistas ta. Hermione raputas pead ning avas suu, kuid Sarlin lihtsalt tõmbas käega läbi õhu.
"Liiga hilja, Hermione. Minge nüüd varjudesse!'' käskis ta. Ta ei näinudki kuidas nad eemale astusid sest ise astus ta vastu valgusele mis talle kogu aeg lähenes. Viimaks peatuti ja võlukepp liikus ülesse-alla.
"Ahh, De Wound,'' ütles üks surmasööjatest karedal häälel. Ta irvitas mõni sekund kuid lõpetas siis järsult. "Must Isand soovib sind näha,'' lausus ta siis. Sarlin ohkas raskelt ja noogutas. Vaikselt Lumos pomisedes, ilmus ta võlukepi otsa väike tuluke, mis talle nüüd teed näitama hakkas. Üleni mustas mees hakkas ees minema. Peagi jõudsid nad Surmasööjate leerini. Voldemort seisis kõige keskel. Sarlini ja teise surmasööja tulekust ei teinud ta väljagi vaid kõndis ringiratast. Peagi ta seisatas ja vaatas kõiki kohalolijaid.
"Ma ei näe Wolfi ja Stanfordi,'' ütles ta siis. Kõik seisid sirge seljaga ning korraks lubas Sarlin ühe pilgu üle surmasööjate käia. Ta nägi seal lisaks temale veel ka kolme naist, kes kõik aukartlikult säravate silmadega Musta Isandat vaatasid. Tundus, et vaikus venis päris pikaks enne kui kaks nimetatud meest järsku pimeda uduga kohale tulid. Koheselt nad ka kummardusid Voldemorti ees,:"Palume andestust Isand,'' ütles üks neist kiirelt. Sarlin ei näinud nende nägusid, sest mõlemal olid maskid ees ja kapuutsid pähe tõmmatud. Voldemort silmitses neid tõrksalt, paljastades enda raevust hambad.
"Mul pole praegu aega teie karistamiseks!'' nähvas Must Isand vihaselt. Mehed ei liikunud paigast kuni Voldemort viimaks võlukepiga viipas ja nood õhku tõusid. "Kaduge mu silmist!'' lausus ta läbi kokkusurutud hammaste, pillates mõlemad justkui nukud maha. Mõlemad Surmasööjad tõusid kiiresti püsti ja taganesid ridadesse, täites haigutava avause nende kohal.
Voldemort ei teinud neist enam välja vaid hakkas taas kõndima. "Andmete kohaselt liigub meie seas reetur...'' alustas ta, hääl vaikne, kähisev. Õhkkond muutus Surmasööjate vahel pingsaks. Keegi ei julgenud end liigutada.
Kuidas ta teab? mõtles Sarlin palavikuliselt. Selleks, et mitte Voldemortile otsa vaadata, põrnitses ta nüüd enda kinganinasid.
Vaikus muutus talumatuks. Keegi ei teinud piiksugi. Paljud ei julgenud isegi silmi pilgutada. Voldemort aga seisis rahulikult rinig keskel, silmitsedes kordamööda igat surmasööjat. Mitmeid kordi tundis Sarlin endal tema põletavat pilku kuid see kadus kohe.
PRAKS!
Pinge justkui kadus kuid koheselt vaadati metsa poole. Sinna poole kus olid Harry, Ron ja Hermione. Sarlini sees tõmbus külmaks kuid siis pöördus ta Voldemorti poole vaatama, kelle punased silmad olid justkui punased leegid valges kolbas. "Hale, Wolf, Stanford! Minge vaadake mis seal on!'' käsutas ta surmasööjaid. Kolm meest eemaldusid nagu varjud ridadest ja liikusid hääletult puude poole. Sarlin surus hambad risti. Ta tahtis kisada ja neile järele tormata, kuid ta surus teise käe tugevasti rusikasse jättes poolkuukujulised armid peopessa.
Peagi ei kuulnud ta enam midagi hoolimata sellest närvesöövast vaikusest. Sisimas palvetades, et nad ei avastaks ta sõpru kuulis ta seljataga samme. Üle õla vaadates nägi ta kolme mantlis kogu. Kuid kas nad mitte polnud kuidagi lühemaks jäänud? Üks neist tõstis võlukepi ja midagi lausumata lendas punane valgusjuga Sarlini kõrval seisva surmasööja selga.

S - 20#

"Väljak on täna võluv,'' märkis Andrew, vaadates teisi tantsijaid nende ümber ning kaunistusi. Sarlin mühatas nõusolekuks, vaadates iga teatud aja tagant trio suunas. Kõik nad seisid kolmekesti ja ootasid teda kannatamatult.
"Sul on kena kleit,'' naeratas noormees vaikselt.
"Jah, ma lasin selle paar päeva tagasi õmmelda,'' pomises Sarlin pahuralt, pilk maas. Keerelda ühe ja sama koha peal ning vestelda samal ajal kui sul on elukiire ei ole kõige parem kogemus. Viimaks ta ohkas ning eemaldus Andrewist, vaadates talle vabandavalt otsa. "Mul on tõesti kiire,'' lisas ta ning rinig keerates jooksis ta Hermione, Harry ja Roni juurde.
"Küll sul läks kaua,'' muigas Ron kuivalt. Sarlin saatis talle solvunud pilgu:"Ma ei tea mis tal pähe tuli ja ma olen õnnelik, et ei saanudki teada,'' vastas ta pahuralt.
"Ilmselt varsti asad. Ta vaatas sulle päris pikalt järele kui sa minema läksid,'' ütles Hermione kuid ta nägu muutus veel tõsisemaks kui enne. "Me peame siit nüüd märkamatult minema saama. Harry, võta Sarlin käevangu,'' alustas ta käsutamist.
"Mida?'' nõudis tüdruk üllatunult.
"Sarlin, see on selleks, et me näeksime välja nii, et läheme jalutama,'' vastas Hermione, astudes Roni juurde kes vastu tahtmist käsku täitis. Silmi pööritanud, pani ta käe Harry oma ümber ning Hermione ja Roni järel läksid nad metsa suunas.
Keegi ei märganudki kui neli õpilast platsilt lahkusid. Üldse ei tehtud neist väljagi. Jõudnud kaugele, eemaldus Sarlin kiiresti Harryst ja eemaldas oma maski. Hermione avas oma käekoti ja võttis sealt välja veel ühe koti, mis oli pruuni värvi.
"Ma hoolitsesin asjade eest. Kuna ma sinu riideid ei saanud, siis pead sa minu omadega leppima,'' seletas ta, avades koti. Nähtavale tulid riided ja kõige peal võlukepid. Sarlin tundis enda oma kohe ära ja krabas selle järel. Tundes end tervikuna, naeratas ta endamisi. Käsi läbi kerge elektrivool kui ta viimaks sügavalt sisse hingas. Hermione võttis kotist poiste riided välja, kes sõnatult nendega eemale jalutasid.
"Ja ei vaata siia!'' hoiatas Hermione neid. Siis võttis tüdruk välja kaks sviitrit, mõlemad tumepunast värvi. Kaks t-särki ning teksased. "Oota natuke,'' pomises Sarlin ja viipas võlukepiga. Siis aga võttis ta riided vastu ja võttis kleidi seljast, toppides kiiruga t-särgi selga.
"Mida sa tegid?'' küsis Hermione pükse jalga tõmmates ning Sarlinile selja keerates.
"Ma tegin nii, et nad isegi ei näeks meid,'' vastas Sarlin ja pani samuti püksid jalga. Siis sai ka tema sviitri selga ja vaatas kingade poole. "Sa juhuslikult jalatseid kaasa ei võtnud?'' küsis ta Hermionet vaadates. Võlukepiga taaskord sama liigutust tehes lõpetas ta loitsu mõju. Hermione raputas pead:"Ma usun, et me peame läbi saama nendega,'' krimpsutas ta kontsakingade poole nina.
"Õnneks pole nad mul tikk-kontsad,'' pomises Sarlin. Nendega millega ta oli sai päris korralikult isegi joosta.
"Nojah,'' vastas Hermione. Mõlemad jäid vait ning minuti pärast tulid alles poisid välja, mõlemal käes ülikonnad. Peoriided pisteti kotti tagasi ja Hermione viskas enda läikiva ballikoti sinnasamma maha. "Mul ei lähe seda vaja,'' ütles ta lihtsalt teistele "see polegi mulle meeldinud, ausaltöeldes,'' lisas ta kui nägi Sarlini pilku.
"Olgu, kuhu edasi?'' küsis Ron, vaadates igasse ilmakaarde.
"Edasi,'' vastas Hermione astudes kõige ees edasi. Ta võttis välja oma võlukepi ning valgustas sellega teed. Sama tegid ka kõik ülejäänud ning liikusid tema järel.
"Kuhu me üldse välja jõudma peame?'' küsis Sarlin, vaadates puid millest nad möödusid. Mets tundus ohtlikuna ka siis, kui võlukepid valgustasid neile teed.
"Natuke edasi minnes on metsa idaküljel üks aas,'' seletas Hermione.
"Ja sealt edasi?'' tahtis Harry teada. Seepeale Hermione enam ei vastanud vaid kõndis edasi. Kogu südamest lootis Sarlin, et nad jõuavad kiiresti oma sihtmärgini ja leiavad Musta Isanda koos Surmasööjatega.
Ja nüüd, kuis nad olid oma surmale otse silma vaatamas, mõistis Sarlin kui lolli sammu nad olid teinud. Ajakeeraja oli tema kaelas ja ta võis seda iga hetk kasutada, et ajast tagasi minna ning parandada oma viga. Ta võiks ennast peatada ja ta ei läheks ajast edasi. Siis ei saaks ta tuttavaks Hermione ja teistega ning siis oleks asjad nii nagu ta unistanud oli : Temast oleks saanud surmasööja, võimalik, et isegi ka Voldemorti vasak käsi. Ta tapaks sopaverelisi halastamatult ja aitaks oma isandal maailma vallutada.
Kuid nüüd olid tema plaanid pahupidi keeratud. Tema, koos äravalitu ja tema sõpradega olid oma tee valinud, et hävitada Voldemort.
"Me oleme kohal,'' teatas äkki Hermione vaikne hääl. Sarlin vaatas üle Harry õla ja silmitses suurt vaikset aasa. Hein sellel liikus samas suunas mis tuulgi, jäädes vahepeal seisma kuid mõne aja pärast kõikus see taas.
"Uurime siin ringi...'' alustas Hermione, "ja siis vaatame mis teha annab, et leiaksime ülesse need keda me otsime,'' ütles ta ning astus ise ühes suunas. Suu viltu, läks ta Hermionega vastassuunas ning ka poisid hargnesid.
Jõudnud teisele poole aasa, vaatas ta tagasi. Ta oli endast maha jätnud väikese raja midamööda ta ka tagasi kõndima hakkas. Hermione seisis juba seal kust nad olid hakanud minema ning peagi jõudsid taas kõik kokku.
"Ma arvan, et ... Sarlin, mis on?'' jättis Hermione lause poolikuks ja vaatas tüdrukut, kes vasakust käest kinni hoidis, valugrimass näol.
"Ta kutsub,'' sosistas slytherinlane lämbuvalt.
"Ta?'' nõudis Ron, astudes Sarlinile lähemale. Neiu libistas käe maha ja näitas Musta Märki, mis kahvatul nahal liikus. "Must Isand,'' seletas ta ärevalt.
Korraks olid kõik vait. Keegi ei hinganudki vaid kõigi pilgud olid kinnitatud Sarlini randmele.
"Sa ilmud tema juurde?'' küsis Harry viimaks.
"Jah,'' sosistas ta kiirelt.
"Siis võta meid kaasa!'' pakkus noormees. Ron ja Hermione vahetasid pilke kuid tüdruk ei öelnud midagi. Ilmumine oli kõige paremaid viise Musta Isanda juurde, kuid ...
"Ta tapaks teid kohe kui näeks, et te minuga olete,'' ütles Sarlin ärevalt.
"Meie ülesanne on Must Isand hävitada. Mida varem seda parem. Me ei karda midagi, Sarlin. Palun,'' ütles Hermione, pruunid silmad pimeduses helkimas, "vii meid tema juurde. Kui me sureme, siis kõik koos. Me pole ka nii nõrgad, et peaksime hirmunult minema jooksma!''
"Jah. Me saaksime Fööniksi Ordu ka appi kutsuda!''
"Ron. Me oleme teises ajastus,'' kommenteeris Harry punapäist noormeest, kes pahuralt noogutas, jõudes tagasi reaalsusesse.
Sarlin hingas sügavalt ja värisedes sisse. "See pole hea... Mõte!'' kähises ta kui valu randmes tugevamaks muutus.
"Me ei lase sul üksinda ka ilmuda,'' ütles Harry pigistades oma võlukeppi tugevamalt kätte. Ron ja Hermione noogutasid.
"Olgu, võtke minust kinni ja hoidke tugevasti. Ta kutsub,'' ütles Sarlin. Tundes kuidas kolm kätt tugevasti temast kinni haarasid, sulges ta silmad ning siis nad kadusid musta suitsu saatel.

S - 19#

Järgnev päev läks edasi kiiresti. Sarlin magas tüdrukute magamistoas kuid niipea kui ta ärkas, läks ta tundidesse ning nii liikus ka kevadball lähemale, jättes nii vaid mõned päevad.

"Nii ... Me oleme kõik läbi mõelnud. Praktiliselt ei tohiks meil midagi valesti minna kui nad just teatuid needusi ei kasuta,'' teatas Hermione. Sarlin noogutas, ise viimaks püsti tõustes. Peale seda kui ta haiglast välja sai tundis ta ennast paremini kui tavaliselt.
"Mm, ma lähen nüüd...'' ütles ta viimaks ringutades. "Ettevalmistama,'' lisas ta Harry ja Roni küsivaid ilmeid nähes. "Ballil näeme!'' ütles ta veel ning lahkus kiiresti Tarvilikust Toast, jõudes peagi Slytherini puhketuppa.
Tüdrukud istusid kõik koos, kõigil käes kleidid ja arutasid midagi elavalt. Nendest möödudes läks Sarlin magamistuppa ja otsis enda voodi alt välja vana kulunud kohvri mille ta klõpsatusega lahti tegi.
Nähtavale tuli must siidine kleit ülevalt ääristatud rohelise looriga. Siid läikis selles hämaras valguses kuid sellegipoolest oli Sarlin enda uuest ostust lummatud. Ta lasi seda paar päeva tagasi õmmelda ning mis kõige parem, see maksis kõigest 5 galleooni! Kleidi kohvrist välja tõmmanud, surus ta selle enda peale. Ilus... Kohvri tagasi voodi alla lükanud, jooksis ta magamistoast välja ja naeratades liitus ta teiste lobisevate tüdrukutega, alustades vestlust Kevadballist, kuid sisemuses häiris teda tunne.

~*~

"Sa näed ilus välja!'' ahhetas Julie Johanna kõrval, pilk kinnitatud Sarlini kleidile. Tüdruku kahvatu nahk tundus nüüd ilusam, kui ta valis omale sobiva riideeseme kõrvale. Pikad mustad juuksed olid ülesse ühte prunni keeratud ning tänu sellele meenutas ta natuke professor McGonagalli. Seda mainisid mõned Slytherinlased kuivalt, kuid keegi ei teinud sellest suurt numbrit.
"Ma ei saa aru, miks sa keeldusid omale paarilist võtmast...'' raputas Johanna pead. Sarlin ainult naeratas kui end peeglist vaatas. Ta nägi tõepoolest ilus välja. Isegi enda jaoks oli ta seekord armas.
Hõbedase roosprossi oli ta kinnitanud juustesse kaunistuseks. Lihtsalt nii ebareaalne oli mõelda, kuidas südant murdnud inimese kingitus sai olla nii südamelähedane!
Enda rohelist värvi glitritega läikiva ja sulgedega kaunistatud maski näole pannes, nägi ta ainult enda musti silmi peeglist vastu vaatamas ning kerge muigevarjund ilmus ta näole.
"Olgu tüdrukud.. Kui te samuti valmis olete, siis võime minna!'' teatas ta viimaks.
Vastuseks saanud noogutused, mis olid tulnud kõik tüdrukutel, kes õhinas olid, liikusid nad puhketuppa.
Seal seisid noormehed, kõigil seljas ülikonnad. Mõnel isegi Slytherini toonides kuid paljud eelistasid musta.
"Susan!'' Hüüdis keegi. Tüdruk Sarlini kõrval niheles natuke ebamugavalt kuid siis ta naeratas laialt kui nägi, et eemalt tuleb üks maskis kogu tema poole.
"Sul pole midagi selle vastu kui ma su ära saadan?'' pilgutas poiss silma. Sarlin ei tundnudki noormehe ära. Isegi hääl polnud talle eriti tuttav, kuid ta oli kindel, et kusagil oli ta sellest kuulnud.
"Ma arvan, et mina ja Julie läheme otsime ka oma kaaslased ülesse,'' ütles Johanna ning nii kaksikud läinud olidki. Tema taga tüdrukud hakkasid samuti hargnema, leides ülesse oma paarilised. Sügavalt ohanud, lahkus Sarlin puhketoast, minnes mööda pimedaid koridore edasi. Teekonnal nägi ta mitmeid tuvikesi, kes olid otsustanud omavahel koridori jääda ja see vaatepilt ajas tal lihtsalt südame pahaks. Näha kuidas noored tema silme ees suudlevad. Fuhh!
Viimaks jõudis ka tema platsile. Ringi vaadates, üritas ta näha kusagilt Harryt. Ta ei saanud aru kas Harry üldse ongi ballile ilmunud, sest on palju temakasvu ja samasuguste juustega noormehi.
Roni tundis ta aga kiiresti ära. Tal oli seljas Gryffindori toonides ülikond ning ta seisis eemal ja rääkis Hermionega, kes sõrmega Sarlini poole osutas. Ron vaatas samuti tema poole ja lehvitas talle. Neile noogutanud, vaatas ta jälle ringi, otsides mingisugust märki Harryst. Viimaks ta nägigi, kuidas üks pikka kasvu noormees Roni ja Hermione juurde kõndis ning nendega rääkima asus.
Nende poole minema hakates tundis Sarlin kellegi jahedat kätt oma õlal.
Ringi pööranud nägi ta endast pikemat noormeest talle otsa vaatamas. Kuna mask oli poole näo peal, nägi ta poisi naeratust mis oli kõrvuni veninud. "Kas ma saaksin Sinuga mõni hetk rääkida?'' Küsis noormees vaikselt.
Sarlin tundis hääle ära. Oi ei...
"Me ei lähe minema... Siinsamas,'' lisas Andrew.
Tütarlaps noogutas aeglaselt, kuid sisimas tundis ta soovi lihtsalt talle vastu vahtimist anda ja nägu täis sõimata.
"Millal sa St. Mungost välja said?'' küsis ta enne kui Andrew suudki lahti teha.
"Alustuseks on mul sind ka hea meel näha ja mul on tore teada, et sinuga kõik korras on,'' sõnas ta. Muidugi. "ja teiseks ma sain täna hommikul välja.'' lõpetas ta oma lause.
"Olgu. Mul on ka hea meel, et sinuga kõik korras on. Tore, et ühtegi luumurdu pole... Tore.. Aga ma pean nüüd minema!''
"Oota, veel üks asi!'' hoidis Andrew ikka veel Sarlini õlast kinni "sa tantsida ei soovigi?'' küsis ta vaikselt.
Hetkel oleks Sarlin tahtnud Andrewile kõigest jõust vastu vahtimist anda . Tõesti. Tal oli kiire ja iga elu hinnaga! Ja see idioot pakub talle välja tantsimist. See ... seesamune kes oleks ta peaaegu ära tapnud ja seesamune kes piinas teda!
"Olgu.'' vastas ta allaandlikult. Koolivanem noogutas, naeratus näol püsimas.
Jube !

S - 18#

Tüdrukut valdas paanikahoog, kui ta teadvusetut koolivanemat meenutas.
Andrew oli nii kahvatu! Ta hingas vaikselt ja aeglaselt mistõttu arvas
tüdruk esialgu, et too on üldse surnud. Vaikselt ahhetanud, pööras
Sarlin pilgu korraks kõrvale, kuid siis vaatas ta jälle Andrewi poole.
Ta tundis, et nende vahel on mingisugune side. Mõlemad neist olid
saanud kannatada. Kuid kannatada oli saanud ka Susan, kes võeti kinni
ja pandi Imperio needuse alla. Andrew. Tema kohta ei osanud eriti
Sarlin midagi mõelda. Mõlemad olid saanud loitsudega pihta varemgi,
kuid sellist võitlust pole tal kunagi olnud. Oli harjumatu mõelda, et
inimesed on nüüd temast üle. ‘Mis oleks, kui ma muutuksin jälle
endiseks? Siis oleks kõik jälle endine. Ma arvan, et Harry ja teised
saaksid aru kui ma …’ Mõte jäi poolikuks. Ta oli lubanud teistele, et
aitab alistada Musta Võluri ning seda isegi siis, kui neid ootab tume
saatus. *** Hommikul säras päike akendest sisse, paistes otse Sarlinile
silma. Seekord tundis noor Slytherini neiu end paremini kui öösel. Enda
käsi liigutanud, ei tundnud ta enam sellist valu, mis oleks kisama
pannud vaid tavaline liigesevalu mis peaks paari päevaga mööda minema.
Laialt haigutanud, vaatas ta enda ümber. Andrewi voodi oli tühi ning
tema oligi jäänud üksinda Haiglatiiba. Ta hakkas juba selle mõttega
harjuma kui kabineti uks avanes ja välja sibas noor haiglaemand, kes
Sarlinile hoolitsevalt otsa vaatas. “Hommik kullake,” ütles ta
tüdrukule, astudes talle lähemale. Natuke eemale tõmbudes, naeratas
naine laiemalt. “Sa ei pea mind kartma,” lubas ta, kummardudes
tütarlapse kohale. Sarlin jäi kangelt lebama, vaadates suurte silmadega
naist. “Hm, sa võid juba täna pärastlõunal lahkuda. Üleeile tegime me
sulle rohu valmis mistõttu võid sa natuke iiveldust tunda,” vadistas ta
nagu lind. Sarlin neelatas. Ta ei tundnud mitte mingisugust tunnet,
kuid naine jättis väga kahtlase mulje. “Üleeile?” Küsis ta vaevaliselt.
“Jah. Peale seda rohtu andsime sulle unerohtu. Sa peaksid nüüd
väljapuhanud olema.” Uus naeratus ilmus heledapäise näole, pruunid
silmad aga läikisid rõõmust. “Ee, aitähh,” pomises tüdruk ja tõusis,
jalad rippumas üle voodiääre. “Aga mis ‘naabriga’ sai?” Küsis ta
viimaks, vaadates Andrewi tühja voodi poole. “Vaesekesel olid
vigastused mida mina ei suutnud ravida. Ta saadeti St. Mungosse, kuid
ma pole kindel, kas nad suudavad ka tema terveks ravida,” ohkas naine
nukralt ja astus voodini, korrastades seda kiirelt. “Mis temaga oli?”
Küsis Sarlin, pannes jalad ettevaatlikult jääkülmale kivipõrandale.
“Keegi oli teda rünnanud ning tema kehal olid haavad mida ma ei suutnud
parandada isegi võluväel. Ta hakkas kiirelt verest tühjaks jooksma…
Lisaks veel sellele olid jäljed mis viitasid piinamisneedusele,” ohkas
ta raskelt. Sarlin vaikis hetke. Haavad mida ei suudetud parandada,
jäljed mis viitasid piinamisneedusele… “Aga kuidas me siis siia saime,
kui Andrew verest tühjaks hakkas jooma?” Küsis ta edasi. “Teid tõi
Slytherini majavanem… Mis ta nimi oligi? Professor Snape?” Kehitas ta
õlgu. “Ahh, mis sa ikka küsid, küll sa hiljem saad teada! Pane end
riidesse ja kõnni natuke ringi. Su luud võivad natuke kanged olla ja
kui sa ei suuda korralikult jalgadel seista, siis ma toon sulle ühe
joogi mis peaks sellises olukorras aitama,” vadistas ta taas kiirelt.
“Ahsoo … Ja kuidas ma teid kutsuma pean… Proua…?” “Poppy Pomfrey.”
Vastas naine naeratades. Pomfrey. “Selge. Kas ma saaksin nüüd natuke
privaatsust?” Küsis Sarlin kulmu hetkeks kergitades. Poppy noogutas
korraks ja juba keeraski ta selja, jalutades oma kabinetti. Mõeldes,
mis on saanud endisest haiglaemandast, võttis Sarlin kapilt enda
koolivormi, mis oli korda tehtud ja pani uued riided selga. Lühikesed
juuksed üle õla visanud, vaatasid mustad silmad nüüd taas üle
haiglatiiva. Ta pole kunagi seda kohta armastanud, kuid viimasel ajal
võis seda isegi kodus pidada. Tulevikus oli ta saanud siia tulla, kuid
siis oli Pomfrey vanem ning praegugi, kui Pomfrey on noorem. Kena. Kuna
haiglaemandat ei olnud enam näha, võttis Sarlin kapilt oma võlukepi,
pistes selle kiire liigutusega oma taskusse ning juba ta liikuski ukse
poole. Erinevalt Pomfrey sõnadest, ei olnud ta luud enam nii kanged.
Tundus, et ta oli maganud terve öö ilma, et oleks muretsenud kooliasjus
ja keelatud sõprade asjus. Ukse avanud, kiirustas neiu Suure Saali
poole, sest miski ütles, et ta pole ammu süüa saanud ja praegu on just
parim aeg enda kõhtu täita.

S - 17#

Andrew.

Tundus, nagu keegi sosistaks seda nime talle meelega kõrva, kuid ise ta lamas teadvusetult. Ta tundis midagi rasket enda peal, kuid see oli kõigest valge haiglatekk. Haiglatiivas oli soe, vägagi soe, kuid tema jaoks oli see külmem kui talvel.
Kogu ta keha valutas kui ta üritas ennast millimeetritki liigutada. Uus valusööst läbis ta keha, kui ta üritas korraks sõrmi liigutada, et tekk endale rohkem peale tõmmata ning valust mõmisedes kortsutas ta läbi une kulmi.
Silmade ees jooksis nagu lint kogu võitlus läbi ning tundus, nagu oleks see juhtunud alles eile. Kõik need needused, mis Sarlini tabasid, kogu see valu, mis üha uuesti ja uuesti teda pommitas ei tahtnud kuidagi ära kaduda.
Siis aga hajus see pilt ning ilmus asemele uus - tema perekond.
Tüdruk nägi ennast noorena. Samasugused süsimustad juuksed, mis olid roosade lintidega kinni pandud ning mustad silmad otsisid pilguga ema, kes lubas, et tuleb kohe tagasi. Sõrmedega närviliselt enda roosakat kleiti näppides, viis ta pilgu ülesse, vaadates otsa enda tädile, kes talle lahkelt naeratas ja ütles midagi, millest Sarlin arugi ei saanud. Siis osutas tädi sõrmega ettepoole ning sinna vaadates, nägi ta enda näol naeratust.
Emme tuli tagasi.
Ja tal oli midagi käes.
Midag suurt!
Sarlin lasi tädi käest lahti ning jooksis emale vastu, hakates teda kallistama. Mõlemad naersid ning siis asetas väikese tüdrukutirtsu ema lapse tagasi maha ning ulatas talle suure kingipaki. "Palju õnne, Sarlin!'' oli ta sosistanud. Ning see oligi viimane kord kui ta oma ema nii õnnelikuna näinud oli. See viimane päev.
Ta oli saanud just viie aastaseks ...

Sarlin istus oma toas ja pidas tee pidu enda uue lumivalge kaisukaruga. Mänguloomal oli ilus triibuline kikilips kaela kinnitatud ning roos käpa külge õmmeldud. Just selline nagu ta alati tahtnud oli! Ta vestles just parajasti härra Mõmmikuga, naeruväärne nimi, kas pole? ja arutles temaga, mida teha peale seda kui nad on tee ära joonud.
Sarlinil pole kunagi õigeid sõpru olnud. Teised lapsed vältisid teda sellepärast, et ta oskas asju teha palju paremini kui nemad. Ta oskas ehitada suuremaid liivalosse, joonistada teistest paremini ja isegi lasteaias oskas ta plastiliinist voolida paremini kui teised.
"Nad on lihtsalt kadedad!'' kujutas ta ette seda mida oli härra Mõmmik öelnud. Jah, just nii oligi! Nad olid kadedad, et tema oskas neid asju ja tema ei osanud.
Siis jõi aga tüdruk oma tassi tühjaks ja pühkis suu salvrätikuga puhtaks ja tõusis püsti. "Ma lähen vaatan kas köögis on veel küpsiseid, ma tulen kohe tagasi!'' lubas ta oma kaisukarule ja juba ta oligi läinud.
Väike-Sarlin jooksis trepist alla ja hüppas päkkadele vaikselt ja hiilis siis köögi ukseni. Neil emaga oli alati selline mäng, et ta peab märkamatult vähemalt ühe kapini pääsema, siis saab ta topelt portsjoni küpsiseid. Irooniline.
Kuid nüüd kuulis ta köögis teiste hääli. Ema rääkis külmalt, isa samat moodi ning keegi naeris nende jutu peale.
Sarlin piilus ukse tagant sisse ja nägi seal kolme meest, kõik riietatud musta ning neil olid ees kummalised maskid.
Nad vaidlesid millegi üle väga tuliselt ning üks oli võtnud isegi võlukepi kätte, kuid teine oli suutnud ta alustuseks maha rahustada.
Kõik rääkisid vaikselt niiet Sarlin ei kuulnud midagi, kuid uudishimu ei lasknud tal kohalt liikuda.
Siis aga juhtus midagi...
Sarlini isa tõmbas võlukepi välja ja suunas selle Surmasööjate poole. Esimene surmasööja lükkas teise endast eemale ja sihtis sellega Sarlini isa. Enne kui mees suu lahti tehagi jõudis, et midagi öelda, ütles Surmasööja midagi ja siis täitus köök korraks rohelise valgusega ja isa langes põrandale. Sarlin ootas, et issi tõuseks püsti, kuid seda ei juhtunud. Ta ema langes põlvedele ja kummardus isa kohale, raputades teda ägedalt. Pisarad voolasid ta põskedel ning siis ühe kiire liigutusega tõmbas ka tema oma võlukepi välja ja saatis kaks samasugust rohelist juga mõlema surmasööja poole. Siis pöördus ta kolmanda poole, kes rahulikult eemal seisis, pea kergelt viltu. Ta ütles midagi, kuid ilmselt ema see ei rahustanud, sest ta värises koha peal paisuvast vihast. Surmasööja võttis enda võlukepi välja ja viipas sellega. Siis oli köögis kõik kuulda.
"Kui sa ei anna seda mida me tahame, maksad sa selle eest, mida sa neile tegid oma tütre eluga,'' ütles külm hääl. Sarlinil jooksid judinad üle selja ja mees hakkas ukse poole astuma. Hinge kinni hoides, otsis tüdruk varuplaani kuhu peitu minna, puges ta ukse taha ja hoidis hinge kinni. Mees läks trepi poole ja sealt vaikselt ülesse.
"Sarlin, tule välja, me peame rääkima!'' Ütles ta, moondades hääle rahulikuks ja isegi mõnes mõttes rõõmsamaks ? Kui Sarlin oleks parajasti oma toas olnud, oleks ta leitud.
Siis jooksis ta ema köögist välja. "Ära kuula teda Sarlin! Ole toas! Peida end!'' Karjus ta trepist ülesse joostes. Teisele korrusele jõudes, tormas ema edasi ning Sarlin vaatas ülesse, kuulates tähelepanelikult.
"Avada Kedavra!'' ja ema kiljatus. Kostus vaikne summutatud potsatus ja vaikus.
Ise hüsteeriliselt kisama hakates, jooksis Sarlin majast välja ja lõi uke valju pauguga kinni. Edasi jooksis ta kusagile tänavale, jõudes nii ühte parki kus ta pingile istus ja nuttis.
Emme ega issi ei tule enam tagasi.
Ei tule.

Viimane piisk peekrisse.
Sarlin avas silmad ja vaatas ringi.
Haiglatiivas oli pime. Ainult akendest paistis tuhm kuuvalgus, mis eriti valgust ei andnud, sest kardinad olid ette tõmmatud. Tüdruk üritas ennast liigutada ning see tal ka õnnestus, ainult uue valusööstuga. Kogu jõu kokku võtnud, surus ta hambad tugevasti kokku ja lükkas end istuli.
Silmi pilgutades, hakkas ta paremini nägema. Tema kõrval lamas veel keegi. Veel mitmeid kordi silmi pilgutanud, suutis ta pimedusega ära harjuda ja siis tundis ta selle isiksuse ära.

Andrew.

S - 16#

Kahest esimesest needusest kõrvale põigelnud, sai ta viimasega hoobi vastu jalga. Jälle lendas ta paar meetrit eemale. Valu levis kiirelt mööda tema keha, sundides tüdrukut valust ja vihast karjuma. Võlukepp vedeles temast mõned sentimeetrid eemal, kuid ta tundis end juba jõuetuna, et liigutada.
„Ja selline ongi siis meie Sarlini lõpp,’’ ohkas Andrew tüdinud toonil. „Ma oleksin oodanud sinult rohkemat.. Midagi.. särtsakamat? Vastupanu võibolla?’’ arutles ta valjusti, kõndides Sarlini poole. Sarlin pööras end külje peale, hingates sügavalt sisse. Ta ei suutnud isegi enda kätt välja sirutada, et võlukepp kätte võtta ja koolivanemale vastu astuda.
„Ma saan aru, kui sul on Imperio needus peal,’’ köhatas ta viimaks. Andrew oli temani jõudnud ja korjas võlukepi ülesse, vaadeldes seda mõni sekund hindavalt.
„Tõesti kahju, et see nii lõppema peab. Meie sõprus ei jõudnud alatagi veel,’’ ütles noormees mürgiselt. Mustad juuksed silmade ette langemas, sulges Sarlin silmad.
„Tõuse püsti,’’ käsutas Andrew. Sarlin ei liigutanudki ennast vaid lasi esimesel pisaral üle põse veereda.
„Tõuse püsti,’’ kordas ta külmemalt. Sarlin ei kavatsenudki ennast liigutada. Andrew turtsatas tema kohal põlglikult ja tõmbas Sarlini käsivarrest püsti.
„Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!’’ ütles ta vihaselt. Sarlin kõlkus Andrewi tugeva haarde küljes, suutmata õieti seistagi. Silmad olid siiamaani kinni ja juuksed kahvatu näo ees.
„Lihtsalt tapa mu kohe ära,’’ sosistas Sarlin vaevukuuldavalt. Tundus, et koolivanem seda tõesti ei kuulnud, sest ta pigistas veelgi tugevamini Sarlini käsivart, sundides teda valust oiatama.
„Kus on sinu väärikus?’’ küsis ta allasurutud vihaga. Sarlin ei vastanud midagi. Väärikus... „Sul polegi seda, Sarlin! Sa oled väärtusetu! Kui ma su kohe tapaksin, ei paneks keegi sinu kadumist tähele. Elu läheks edasi nagu oli koguaeg läinud! Kedagi ei huvitaks, kas sa käisid kunagi siin koolis või mitte!’’ sosistas Andrew läbitungivalt.
„Paneks küll..’’ sosistas Sarlin vaiksemalt. Harry saaks aru, kui ta oleks kadunud. Ron ja Hermione niisamuti.. Ginny, Luna ja Neville kohta ei osanud ta midagi öelda. Võibolla kui Sarlin nüüd sureb siis lähevad kõik kolm tagasi enda aega ja ütlevad, et ta tahtis maha jääda ja elada enda ajas rahulikult, unustades nad ära?
„Sa oled lihtsalt üks vastik mõrd, tead seda? Sa vääridki surma! Ma ei mõista tõesti, miks keegi sind ise tappa ei tahtnud? Inimesed sõbrustavad sinuga vaid sellepärast, et nad kardavad sind.’’
Sarlin kuulis kuidas Andrew pillas tema võlukepi maha.
„Sa ei kujutagi ette kui kaua ma sind piinata tahaksin,’’ sosistas ta Sarlini kõrva juures. Külmad värinad jooksid üle tüdruku selja. Kui tal oleks jõudu, läheks ta noormehele kätega kallale. Küünistaks, taoks.. Võibolla murraks isegi kaelaluu, kuid Ei. Ta oli jõuetu. Ta suutis vaevu püsti seista. Ta ei suutnud isegi korralikult rääkida ja valust mõelda.
Andrew lasi Sarlinist lahti ja vaatas kuidas tüdruk vaikselt maha potsatas. Tundus nagu Sarlin olekski surnud. Suletud silmad, kahvatu nahk ja vaevaline hingamine, minda polnudki peaaegu näha. Andrew kallutas pead, vaadates enda majakaaslast.
Enda võlukepi tõstnud, vaatas ta veel mõnda aega tüdruku rahulikku näkku. Tappa ta kohe või mitte?
Sarlin aga üritas kasvõi ühte liigest liigutada, mis välja ei tulnud. Kogu ta keha tundus olevat väga raske.
Ähmaselt kuulis ta kuidas Andrew midagi pomises ja siis vajus ta teadmatusse...

S - 15#

Õhtusöök söödud ja teised toimetused seljataha jätnud, liikus Sarlin mööda keerdtreppe pidevalt ülessepoole. Ta möödus õpilastest, kes talle alati järele vaatasid ja noogutas tee peal vastu tulevatele Juliele, Johannale ja Susanile, kes omavahel midagi arutasid.
Lossiõuele jõudes, olid seal mõned üksikud õpilased, kuid selleks ajaks kuni Sarlin jõudis järveni, jäi kogu kooli territoorium vaikseks. Andrewit veel kohal ei olnud ja seega otsustas tüdruk oodata, võttes ühe puu all istet.
Lumi oli juba ära sulanud, kuid väljas oli siiski külm. End judistades, pani ta käed soojenduseks taskusse, meenutades juhtumit, kui ta ööseks pidi õue jääma. Lubades enda huulile ühe kerge muige, vaatas ta ringi. Andrew pidi varsti tulema. Või äkki tema tuli liiga vara? Siis kui ta enda kella vaatas, hakkas ta kell seitse puhketoast minema. Seal ta Andrewit ei kohanud. Ju siis on ta kusagil kooli peal, järve poole tulemas. Lastes peal kuklasse vajuda, vaatas ta tumedasse taevasse, kus mõned üksikud tähed juba paistsid. Ta polnud päris ammu siin olnud..
Sõrmi sirutanud, tundis ta midagi kõva enda vasakus taskus midagi kõva ja külma. Üllatunult võttis ta selle kätte ja tõmbas käe taskust välja. Peopesa avanud, ahhetas ta üllatunult. Gregori poolt kingitud hõbedane pross – roos. Hambad kokku surudes, pigistas ta prossi tugevasti enda pihku ning pani tagasi taskusse, kus oli juba pikka aega tema koht olnud.
Gregor oli vana mälestus ja seda polnud vaja taas meelde tuletada. Sügavalt sisse hinganud, sulges ta silmad, kuid avas need niisama kiirelt, kui kuulis endast mõned meetrid eemal kedagi Crucio karjumas. Jõudmata õieti reageerida, tundis Sarlin kuidas ta läbi õhu lendab ja kolm meetrit eemal maandub. Kogu keha läbis painav valu ning maas vääneldes, üritas ta kõigest väest mitte karjuda, kuid tulutult. Sarlini suust tulid kuuldavale igasugused vandesõnad ja valukarjatused kordamööda. Sama kiirelt kui valu oli tulnud, see ka kadus.
Vaevaliselt pööras Sarlin end sellili, ahmides enda kopsudesse öist külma õhku. Ta ei saanud veel ründešokist üle. Viimase hingetõmbe teinud, tõusis ta põlvili ja seejärel sügavalt sisse hingates sai ta ka püsti. Sarlini koolirüü oli määrdunud ja põsel oli verine kriimustus. Vihaselt sisistanud, tõmbas ta enda pükstetaskust välja oma võlukepi ja tõstis selle, vaadates eemale.
Temast kuus meetrit eemal seisis Slytherini koolivanem, võlukepp tema poole suunatud.
„Andrew?’’ küsis Sarlin üllatunult. Ta oleks võinud enda võlukeppi langetada, kuid ta ei julgenud. Keegi ju ründas teda ja keegi võttis piinamisneeduse mõju ära.
„Näen, et sa siiski julgesid oma nägu siin näidata,’’ vastas noormees külmalt.
„Andrew? Mis lahti?’’ kortsutas Sarlin kulmi. Koolivanema toonist võis järeldada, et midagi head sellest kohtamisest ei tule.
„Mis lahti? Mitte midagi ei ole lahti.. Ma olen lihtsalt siiamaani üllatunud, kuidas sa said üle elada kohtamise Temaga. Ma arvasin, et ta tapab su,’’ ütles ta põlastavalt. Sarlin kortsutas veelgi rohkem kulmi, mõistmata millest noormees üldse räägib.
,,Aga tema märgistas su ära. Tegi sulle Musta Märgi, Sarlin, millega sa selle au ära teeninud oled?’’
Sarlini nägu tõmbus valgeks. Haav tema põsel kipitas ja samal hetkel hakkas ka puus valutama. Ta oli ikka päris korralikult kukkunud.
„Sina ründasid mind?’’ küsis ta Andrewilt uskumatult.
Andrew laiutas käsi, muiates: „Kas sa näed siin kedagi teist, Sarlin?’’ küsis ta rahulikult. Andrew hakkas tema poole astuma, ilme rahulik, kuid silmad olid täis vihkamist ja pahaendlikust. „Astu sa mulle ainult lähemale!’’ sisistas tüdruk vihaselt, võlukepikäsi värisemas.
„Mis sa mulle teha kavatsed, Sarlin? Sa oled nõrgemaks jäänud! Sind on kerge võita! Mis sinust sai? Varem olid sa teistsugune! Ja tead mis, tore, et sa pole selline nagu sa varem olid!’’ Andrew naeris külmalt, kuid ta jäi siiski seisma, olles tüdrukust nüüd kõigest neli meetrit eemal.
Sarlin vaatas enda võlukepiotsa tühja ilmega, olles tegelikult meeleheitel. Teiste jaoks oli ta ennast taastanud sellega, et ta kiusas Hermionet – õigemini kallas talle kastme peale, kuid Andrewile ei jäänud siis midagi märkamatuks.
„Sa oled tegelikult tark tüdruk, seda teavad kõik,’’ ütles koolivanem pead viltu kallutades. „Tark, aga sa oled segavereline mats,’’ kõlas tema poolt solvang.
„Petrificus Totalus!’’ sisistas tüdruk vihaselt, saates koolivanema poole kehakammitsa needuse. Andrew tõrjus loitsu aga rahuliku käeliigutusega ära, ise kulmu kergitades.
„Kammitsaga loodad sa minust jagu saada?’’ küsis ta sülitades. Sarlin hingas sügavalt sisse. Millest tulenes Andrewi poolt selline käitumine?
Tegi ta tõesti midagi halba talle?
„Aga kui sa võitlust tahad, siis palun väga ..’’ ütles ta rahulikult. Sõnatult võlukeppi liigutades, saatis ta Sarlini poole ühe needuse.
Teadmata millisega tegu on, hüüdis ta valjult,: „Protego!’’
„Crucio!Crucio!Crucio!’’ hüüdis Andrew, kolm piinamisneedust Sarlini poole saates.

S - 14#

Silmade all tumedad varjud ja näost kahvatum kui iial varem neelatas Sarlin tüdrukute magamistoas kibedat eliksiiri. Külm jook voolas mööda ta kõri allapoole. Tundes judinaid mööda selga jooksmas, kadus randmelt põletava valu saatel Must Märk. Laupäeva hommikul oli Slytherini puhketuba veel vaikne. Kõik kavatsesid end korralikult välja magada, kui ainult mõned üksinud seitsmendikud, kes õppisid hullumeelselt viimasteks eksamiteks, mis olid juba päris lähedal. Koolirüü selga tõmmates, väljus neiu puhketoast, jõudes viimaks Suurde Saali. Suur saal oli omakorda veel peaaegu tühi.
Slytherini laua taga istusid vaid mõned esimese klassi õpilased, kes vaikselt, kuid elavalt omavahel rääkisid. Nendest välja tegemata, istus Sarlin oma kohale ja kallas enda peekrisse auravat kohvi. Selleks, et enda mõtteid natukenegi korda seada, jõi ta paar tulist sõõmu ja neelatas need kiirelt. Kurk põles vastikult ning sügavalt paar korda sisse hinagtes, võttis Sarlin paar kuldset röstsaia ja asus mõtlikult sööma.
Möödus vähem kui viisteist minutit ja Suur Saal hakkas vaikselt rahvaga täituma. Slytherini lauas istusid juba peaaegu kõik õpilased ja nad vestlesid elavalt omavahel.
Sellist lärmi suutmata taluda, jättis Sarlin enda viimase röstsaia söömata ja lahkus kiirelt suurest saalist. Sama kiirelt jõudis ta tagasi Slytherini puhketuppa kui oli puhketoast lahkunud. Seal ei olnud mitte kedagi ning see pani tüdruku kulmi kergitama. Tavaliselt oli siin rahvast isegi väga palju.
Tüdruk liikus tugitoolide poole, kus ta istet võttis ja jalad toolile tõstis. Pea neile toetanud, viis ta pilgu kaminale, kus põles väike tuluke.
Miskipärast tahtis Sarlin nüüd nutma hakata. Lihtsalt nutta kellegi najal ja kurta kõik oma mured välja.
Ta pigistas silmad kinni, tundes enda silmanurgast midagi kipitavat. Sõrmega üle silma libistades, vaatas ta nüüd läikivat pisarat sõrme otsas. Sellele oleks järgnenud järgminegi pisar, kuid siis kuulis ta enda seljataga vaikset sahmerdamist.
End toolil ringi pöörates, vaatas ta otsa Andrewile, kes hoidis käes rasket seljakotti. ,,Tere..'' pomises koolivanem vaikselt Sarlinile ja võttis tema vastas tugitoolil istet. Ta otsis enda seljakotist välja ühe raamatu ja avas selle, hakates lugema.
,,Ee.. tere.. Andrew?'' küsis Sarlin vaikselt. Noormees ei reageerinud. Sarlin kortsutas kulmi kui vaatas tähelepanelikult poissi. Tema silmad ei liikunud. Ta lihtsalt teeskles lugemist.. Kuid miks pidi ta siis Sarlini ignoreerima ?
,,Andrew?'' küsis ta veelkord, seekord aga valjemini.
,,Noh?'' pahvatas koolivanem siiski, vaadates altkulmu tüdruku poole. Sarlini kortsutas veelgi rohkem kulmi, vaadates raamatut tema käes.
,,Mis sinuga lahti on?'' küsis Sarlin lõpuks. ,,Sa oled teistsugune! Kas ma solvasin sind kuidagi?'' küsis ta kokkusurutud hammaste tagant. Andrew raputas aeglaselt pead. ,,Noh, milles värk on?'' küsis ta viimaks, peaaegu karjudes. Õnneks polnud puhketoas kedagi, kuid see tekitas tobeda tunde.
Olla kahekesti spiooniga puhketoas.. Brr.
,,Vahet pole.. Ma tahtsin tegelikult ühte asja teada saada..'' Andrew lasi raamatul põlvedele potsatada, kui ta tüdrukut tähelepanelikult vaatas.
Sarlini ilme leebus hetkeks. Huvitav, millest? mõtles ta ja noogutas, põledes uudishimust.
,,Sa täna kell seitse oled vaba?'' küsis Andrew kuival toonil. Sarlin hammustas huulde, vaadates puhketoas ringi.
,,Ee... Jah, olen küll..'' ütles ta viimaks.
,,Sa saad täna järve äärde tulla? Ma tahaksin sinuga ühest asjast rääkida..'' ütles noormees viimaks.
,,Ja millest täpsemalt?'' huvitus tütarlaps ja toetus vastu käsituge. Andrew raputas pead, huuled kaardumas kergeks naeratuseks.
,,Küll sa siis teada saad..'' ütles ta vaikselt ja sulges valjult raamatu. Selle kotti pistes, tõusis ta püsti ja naeratas viimast korda tüdrukule.
,,Õhtuni siis,'' ütles ta veel ja lahkus puhketoast. Sarlin jõudis ainult ohata, kuid siis nagu nõiaväel hakkasid õpilased tagasi puhketuppa kogunema.

S - 13#

Kokkusaamine venis ja ainult Hermione oli see, kes pakkus välja plaanid, et kõik kiiresti läbi saaks. Vastuseks sai ta ainult mõned napisõnalised vastused ja nii asi jäigi.
,,Arvan, et me võiksime homme uuesti kokku saada ja kõik üle arutada," pakkus Hermione rõõmsat häält tehes, et teisi natukenegi ergutada.
Sarlin vaatas pahaselt silmanurgast Harry poole, kes ei olnud õhtu jooksul temast väljagi teinud. Tegelikult oli see valusam tunne kui ta oleks arvanud. Harry oli üks tema parimatest sõpradest, kellega võis ta arvestada, kuid praegu tundus, et nende sõprus kaob. Hajub nõiaväel.
,,Jah. Homme näeme," pomises Sarlin ning lükkas ukse lahti. Ta kuulis kuidas Hermione ja teised panid endale sulandamisloitsu peale, kuid teda ei huvitanud, kas ta jääb vahele või mitte.
Ta kuulis enda seljataga natuke aega vaikset pominat, kuid need muutusid kiirelt vaiksemaks ja siis jäi kogu kool vaikseks.
Maalid magasid ning ainult tõrvikud valgustasid pikki ja pimedaid koridore.
Enda "heaolu" jaoks aeglustas Sarlin viimaks samme, leides, et ei leia mõtet kiirustamiseks. Nii või naa on kell juba 10 ja keegi ei tule teda segama.
See on nii ebaaus! mõtles Sarlin uniselt. Ta vaatas akende poole kui ta nendest möödus. Taevas paistis ere täiskuu ning kogu taevas oli tumesinine ning täis tumedaid tähti.
Otsustanud, et jõuab hiljem puhketuppa, keegi nii või naa ei oota teda seal, läks ta akna juurde ja toetus vastu aknalauda. Ta pistis pae aknast välja, lükates juuksed näo eest ära. Jahe ööõhk puhkus talle näkku ning mõnes mõttes see mõjus isegi leevendusena. Ta polnud enda arust päris pikalt saanud värske õhu käes olla. Ta ahmis jahedad ööõhku enda kopsudesse, nautides igat hingetõmmet.
,,Kas sa ei peaks puhketoas olema?"
Hääl tuli tema seljatagant ning Sarlin oli hüppega aknast eemal. Tema vastas seisis Andrew, käes võlukepp mille otsas oli ere tuluke ning nagu Sarlin ka mäletas, siis oli noormehe nägu sama kaame nagu oli hommikul.
,,Ee.. Peaksin või?" küsis tüdruk, omandades enda külma tooni. Ta nägu muutus samasuguseks nagu see oli olnud aasta alguses.. Või tegelikult kogu tema elu enne seda kui ta Harry ja teistega kohtus. Ja ainult Harryle mõeldes, tundis ta kuidas viha tema sees kasvama hakkas. Ta muutus Harry peale vihaseks. Tema oli ju see äravalitu ja tema arvas, et ta teab kõike ja kõiki! Tema arvas, et ta teab mida Sarlin tunneb, aga nii see ei olnud. Harryl pole kunagi olnud Musta Märki ja Harry pole kunagi kannatanud sõbra reetmist. Ta ei ole!
,,Tohib teada mida sa nii hilja siin teed?" jätkas Andrew küsimuste esitamisega.
,,Ei, ei tohi," kõlas Sarlin kindlalt. Ta kortsutas koolivanema poole kulmi. Kelleks ta ennast õige peab, et topib nina tema asjadesse ja ei lase rahulikult elada. Kuigi ta elu polnud enam nii rahulik kui varem. Juhtub.
,,Siis ma eeldan, et sa tahaksid tagasi puhketuppa minna. Professorid kolavad koridorides ringi ja ma arvan, et Sa ei tahaks, et Slytherinilt punkte maha võetakse?" küsis ta teravalt. Sarlin ohkas alistunult. Ta ei tahtnud puhketuppa minna, ta tahtis jääda siia ja vaadata aknast välja, nautida seda jahedat ööõhku ning korrastada enda mõtted õigesse järjekorda.
Vastik Andrew rikkus selle ära.
Koolivanem tegi käeliigutuse, lubades Sarlinil ees minna. Kui viisakas. Tüdruk astuski sammu ettepoole ning alustas kõndimist.
Üle tema keha voogas ebamugav tunne kui Andrew tema seljataga kõndis. Samasugune nagu oleks keegi teda jälginud, jälitanud.
Unustades, et tegu üldse on koolivanemaga, muutus Sarlini sammu. Ta kuulis seljataga Andrewi üllatuspominat, kuid see ei muutnud midagi. Tüdruku samm muutus sörgiks ja seejärel hakkas ta jooksma. Ta jooksis kiirelt puhketoa poole.
Viimase asjana enne kui ta vangikoobastesse jõudis, nägi ta üle õla suurt täiskuud akendest paistmas ning siis kuulis ta metsast hundi ulgumist.

S- 12#

Möödusid mõned sekundid vaikuses. Trio alguses ei tahtnud vist uskuda mida Sarlin oli just öelnud.
,,Sarlin! Sa teed nalja, eks?" küsis Ron, kortsutades kulmi. Harry rohelised silmad vaatasid Sarlini samasuguse läbitungiva pilguga nagu Dumbledore enda poolkuuprillide tagant kõiki õpilasi vaatas, kes vähegi tema tähelepanu said.
Tüdruk raputas nukralt pead. ,,Ei." pomises ta vaikselt. Ta kääris enda vasaku käe varruka ülesse, tuues nähtavale musta märgi. See liigutas õrnalt ja kaasnevalt igale liigutusele tundis Sarlin enda randmes torget.
Hermione ahhetas vaikselt ja pani käe kiirelt suu ette. Ta vaatas suurte silmadega märki Sarlini randmel.
,,Sarlin... Kuidas sa võisid?" küsis Harry läbi kokkusurutud hammaste. Tema toonist võis järeldada nagu süüdistaks ta Sarlini kõiges selles jamas.
,,Mina võisin? Harry!" Sarlin tõstis häält, karjudes juba meeleheitlikul toonil. ,,Mind võeti kinni! Mu sõber pandi Imperio needuse alla!" tüdruku hääl ei vaibunud kui ta viimaseid sõnu karjus. Pisarad hakkasid tema silmadest voolama, kuid neist ta välja ei teinud, vaid lõi käega õhku. ,,Mind võeti kinni! Mind löödi oimetuks ja veeti kusagile pommiauku! Mind piinati mitu korda piinamisneedusega ja veel lisaks tehti mulle Must Märk ja sina küsid ''Kuida sa võisid?" , sa ikka tead, kui kuradima valus see oli?" küsis ta valjusti karjumas. Pisarad moodustasid tema põskedele laigud ning nüüd kipitasid ta põsed sellepärast. Ta isegi ei pannud tähele, et ta oli nutma hakanud. Ei, see polnud lihtsalt tavaline haletsemise nutt. Ta nuttis vihast. Ta vihkas, kui keegi teda süüdistama hakkab ja ta vihkas, kui kellegil tema suhtes eelarvamusi on.
Nii Harryle kui ka teistele oli Sarlini äkiline vihapurse vapustuseks. Hermione hoidis käsi siiamaani suu ees ning ka temal jooksid pisarad mööda tema roosakaid põski.
,,Teie ei tea, mis tunne oli kõik need aastad olla üks tema pooldajatest, unistada saada Surmasööjaks ja siis viimaks kohata inimesi tulevikust, pidada neid sõpradeks ja unustada kasvõi natukeseks ajaks selle halva poole mis minus kasvanud on ja siis viimaks saada veel see Must Märk ning olla saatusega määratud olema tema paganama orjaks!" Sarlin oli karjudes püsti hüpanud ning käed rusikasse surunud.
,,Sarlin, palun istu maha.. Keegi ei süüdista sind selles, et-" palus Hermione, kuid Sarlini järsk ja agresiivne käeliigutus sundis ta vait jääma.
,,Ei süüdista? Mida ta just tegi?" karjus ta Harryle osutades. ,,Pagan võtaks! Teie ju ei tea mis tunne on siis kui sinust peaaegu kogu kool taga räägib! Teie ei tea mis tunne on peaaegu koguaeg näha õudusunenägusid sellest, kuidas sind tullakse ja ära tapetakse!"
,,Sarlin. Selles sa eksid. Ma tean mis tunne see on," ütles Harry, kelle hääl oli rahulikuks jäänud.
,,Oh, kas tõesti? Härra Äravalitu tuleb mulle ettelugema ridu, mida ta teab ja mida ta on tundnud!" ütles Sarlin kärsitult ja ristitas enda käed, põrnitsedes noormeest altkulmu.
,,See pole minu süü, et sinul sellised unenäod on ja see pole minu süü, et sind kogu kool taga räägib! Kas keegi on minult ka küsinud, kas ma tahan olla Äravalitu või mitte? Minu vanemad tapeti ära ja mina jäin ellu! Ma oleksin tahtnud ka nendega surra, aga näed! Ma ei surnud! Ma seisan siin samas ja ma eksisteerin reaalsuses!" ütles Harry tõsisel häälel. Ka tema oleks tahtnud karjuda Sarlini peale. Karjuda, teda isegi loitsida või lüüa. Sarlin seisis aga tema ees, pisarad voolamas ja mustad juuksed vajumas näo ette.
Sarlin hingas sügavalt sisse ja noogutas. ,,Palun vabandust.. Sul on õigus.." ütles ta taas varrukaga üle enda põskede viies ning seejärel kuivatas ära ta enda silmad, lõpetades nutmise. Hermione võlus tassi välja klaasi veega ning ulatas selle Sarlinile, kes vee kiirelt ära jõi ning klaasi tagasi sõbratarile andis. Hermione kaotas klaasi võluväel ära ning jäi Harryt ja Sarlini kordamööda vaatama. Mõlemad vaatasid üksteist veel päris pikalt, mõlemal kulm kortsus.
,,Olgu.. Kas nüüd räägiksime millegist muust?" küsis Ron, kes oli kogu seda vaidlust ja skandaali vaikides jälginud. Ta oli näost valgeks muutunud ning tema punased juuksed paistsid sedamoodi veel rohkem silma.
,,Jah," ütles Harry kiirelt ja pööras end ringi ning jalutas enda endisele kohale. Seal istet võttes, pööras ta oma pilgu korraks Sarlinile.
Oli tõsiasi, et need kaks väldivad nüüd üksteise pilku.

S -11#

Päev möödus nagu igapäev kiirelt, kuigi Sarlinile tundus, et aeg venib õudsalt! Praegu lamas ta tüdrukute magamistoas voodil, sirvides ammu pähe kulunud Mustade Jõudude raamatut ja vaatas üle loitse mida tal vaja võiks minna. Päris uskumatu, et varsti võib kõik läbi olla ja siis ei tule enam kunagi sellist kurjust nimega Voldemort. Selle lühikese aja jooksul oli Sarlin tagasi saanud enda eneseusu ning nüüd ta uskus, et ta hävitab Musta Isanda koos enda sõpradega ja endastki mõistetav, siis kavatseb ta ka kätte maksta selle musta märgi eest mis tema käel ilutses. Enam see ei kõrvetanud nii palju nagu see enne oli, kuid kohati ranne sügeles ja tundus, nagu tema kätt torgiksid mitmed nõelad.
Puhketoas kostus üle valju lärmi kell, mis kuulutas, et praegu sai just kuus. Kaks tundi veel ja siis nad arutavad. Eks saatus näitab, kas nad lähevad tülli või mitte. Kuigi ta tülitseda ei tahtnud kellegiga enam. Sellest jamast aitab..
Suunates oma tumedat värvi silmad taas raamatusse, kadus ta kiirelt raamatut lugedes nende ridade vahele, ahmides igat loitsu nime enda mällu.
,,Pagan!" Sarlin kargas püsti kui oli pilgu enda käekellale viinud. Kohtumise ajani oli alles jäänud kaks minutit ja tema konutab siin Slytherini tüdrukute magamistoas! Kiirelt raamatu enda suurde taskusse pistnud, Igaks juhuks!, mõtles ta ning tegi ennast kiirelt korda. Peeglist vaadates, nägi, et ta oli ise ka kahvatumaks muutunud. Tema silmade all olid samuti tumedad varjud ning tema ilme oli loju. Küllap väsimusest.
Kiirelt jooksis ta vangikoobastest välja, otsejoones Tarviliku Toa poole. Ta pole kunagi hiljaks jäänud. Tõesti, ta peaks graafiku omale ette valmistama, et kusagile mitte hilineda. Mis veel ka kõige parem, siis hakkas nõiajoogi mõju kaduma ning Sarlin tundis torkeid enda randmes. Sellele ta tähelepanu ei pööranud, vaid tormas edasi.
Hingeldades jõudis ta teatud seina juurde ning kõndis kolm korda selle ees ning siis ilmus seina raske tammepuust uks. Vaadates ringi, tegi ta kindlaks, et keegi, nimelt Andrew polnud teda jälitanud. Kiirelt avas ta rasked uksed ning astus tuppa sisse, sulgedes valjult enda järel ukse. Toas kajas see ukse hääl valjult. Sarlin liikus otsejoones Hermione, Harry ja Roni juurde, kes istusid enda tavalistel kohtadel ja vaatasid teda ootavalt.
,,Jane.. Ptüi! Hermione rääkis meile kirjast!" ütles Ron ja toetus küünarnukkidega vastu tugitooli pidet. Sarlin noogutas, kui ühel suurel padjal mis põrandal asus istet võttis ning neile otsa vaatas, suu peenikeseks triipsuks surutud.
,,Nii, palun. Alusta, me kuulame." ütles Harry, kes kergitas enda prilliraame. Hermione vaatas samuti teda ootavalt. Sarlin hammustas nüüd enda huulde, mõeldes kuidas neile see kogu jutt ära rääkida.
,,Noh.. ee.." kokutas ta vaikselt, tundes kohmetust ja samas ka häbi.
,,Räägi Sarlin," ütles Hermione. Tüdruku hääl oli praegu külm ja ilmselt ootas ta ka kõige hullemat.
,,Ee.. olgu. Millist uudist te tahate esimesena kuulda? Head või halba?" küsis ta tehes asja endale nii kergemaks. Või vähemalt üritas.
,,Teeme nii, et seekord hea." avas Ron esimesena suu. Sarlin noogutas.
,,Kevadball on kahe nädala kaugusel ja me peame harjutama. Ma võtsin selle kaasa," ütles ta raamatu taskust välja võttes ja selle Hermione poole sirutades, sest too niheles toolil kui raamatut Sarlini käes nägi. Muidugi mäletas ta seda raamatut. Raske on unustada hetke kui sa saad teada, et üks su sõpradest on pärit minevikust ja põgenes tulevikku. Hermione sirvis raamatut ning Sarlini ilme oli korraks rahulolev, kuid siis tabas ta ära Harry ja Roni pilgud. Mõlemad vaatasid tema poole, ootamas.
,,Ja halb?" küsis Harry kannatamatult.
,,Halb on see.. et .." Sarlin neelatas. Nii raske oli seda välja öelda. ,,Mul on Must Märk!" pahvatas ta lõpuks valju häälega välja, suutmata ennast tagasi hoida.

S - 10#

Nõiajookide tunnis tabas Sarlin ära Snape pilgu, mis teda üpris pingsalt jälgis. Hetkel istus ta laua üksinda kuna Susan polnud veel haiglast välja lubatud. Hetkel oli Slytherinlastel tund Gryffindorlastega ning võis vaikset näägutamispominat kuulda. Hermione istus Sarlinist kaks lauda eemal, nõiajook ammu tehtud. Nüüd sositas ta Ronile ja Harryle kuidas nõiajooki õigesti teha.
Ohates vajus Sarlin tooli seljale, viies pilgu korraks kellale. Veel kolm minutit tunni lõpuni ja siis oli koolipäev tal läbi!
Möödus minut.
Peaksin rääkima Hermione ja teistega.. nad peavad sellest teadma.
Teine minut.
Aga kui ta hakkab mind reeturiks pidama? Siis on meie "ühing" katki ja nad lähevad ajast edasi? Siis ei jää mul midagi üle kui Voldemortile ise ots peale teha.. Vähemalt ma pean üritama."
Viimane ehk kolmas minut venis nagu mingisugune näts, kuid aeglaselt.
Siis kui ma teda tapma lähen peaksin testamendi kirjutama ja selle ajakeerajaga edasi saatma? Siis Hermione ja Harry ja Ron teaksid kust minna otsima asju .. Kui nad lähevad ja-" suutmata enda mõtet lõpetada, oli koolikell helisenud. Professor ei pööranud õpilastele pilkugi kui nad lahkusid. Lõunasöögini oli veel pool tundi aega, kui mitte rohkem. Sarlin möödus Hermionest, kes viimasena klassist lahkus.
,,Saadan sulle täna lõunaks kirja," pomises ta vaikselt. Tabanud üle õla ära Snape pilgu, muutis Sarlin enda näo kalgiks ning kõndis kiirelt Hermionest eemale. Suunaks valis ta öökullimaja. Värisedes jõudis ta sinna ning otsis pärgamendi seljakotist välja. Tema käed olid külmast kanged ja sõrmed lubasid otsast kukkuda kui ta veel kirjutama hakkab. Kuid ta peab. Tüdruk võttis välja sule ning ohkas vaikselt, mõeldes kuidas kirja sisu korralikult ülesse panna.
,,Olgu.." pomises ta vaikselt, asetades sule otsa pärgamendile, tehes nii ühe suure musta tindipleki.

Hermione,

meil kõigil on vaja hädasti kokku saada. Mul on teile halbu uudiseid mis käivad üldiselt minu kohta kuid võivad puudutada ka teid. Sa pead lubama, et sa ei hakka mind sellepärast vihkama, sest muidu ei ole meie missioonil enam üldse mõtet, sest vihkamisega ei saavuta me midagi.
Anna andeks, aga ma pean veel sinuga mõnda aega külmalt käituma, sest ma olen Slytherinis ja Snape hoiab mul silma peal!
Saame kokku kell kaheksa tarvilikus toas.

Sarlin.

PS! Kevadball toimub juba kahe nädala pärast ja me peame kõik korralikult valmis mõtlema. Meil ei tohi tulla ühtegi viga ja me peame olema Märkamatud!

Kirja endameisterdatud ümbrikusse pistes, sulges ta selle ning kutsus ühe koolikaku kohale. ,,Vii see ära," sosistas ta linnule. Imelik, mis ajast ta veel loomadega rääkima on hakanud? Neidis hoidis linnu käes kuni kõndis aknani ja siis viskas ta kaku õhku ning too liugles edasi. Ohates, võttis ta enda seljakoti ja alles nüüd tuli talle meelde kui kangestunud ta sõrmed on. Kiirelt asjad kotti pannud, tormas ta öökullimaja ukse poole. Järsku see avanes ja sisse astus päris kurnatud olemisega Andrew, kes natuke jahmunult enast pisut väiksemat kasvu tüdrukut vaatas.
,,Ee.. tere Sarlin," kohmitses poiss, sasides enda juukseid.
,,Tere.." vastas tüdruk külmal toonil. Sarlin lasi pilgul ekselda mööda noormehe nägu. Tema silmaalused olid mustaks värvunud ja nägu oli heledamaks muutunud. Magamatus?
,,Mis sa jopeta siin teed? Väljas on alla kahekümne kraadi," valis Andrew kiirelt ise teema, sest ta ei saanud lihtsalt seista külmas majas ning ta isegi ei tahtnud vaadata otsa Sarlinile. Tüdruk pani tähele, et ka poisi roosakad huuled olid veel heledamad kui ta nahk oli..
,,Andrew, on sinuga kõik korras?" küsis Sarlin värisevate huultega.
,,On-on, miks sa küsid?" tahtis noormees teada saada ning kergitas üllatunult kulmi. ,,Ee, ma arvan, et me peaksime minema.. Varsti hakkab lõunasöök ja sa võid nii haigeks jääda.." Andrew üritas naeratada kuid ka temal oli külm ning naeratus muutus pigem piinlevaks grimassiks. Tütarlaps noogutas vaikselt ja väljus öökullimajast, Andrew tema järel.
,,Miks sa üldse siia tulid?" küsis Sarlin viimaks uudishimulikult kui nad olid paar sammu allapoole jõudnud.
,,Eeh.. ma ei tea.. Ma lihtsalt otsustasin jalutama tulla. Mulle on viimasel ajal kunst meeldima hakanud ja öökullimajast saab ilusa vaate." seletas poiss.
,,Astronoomia torni saaks ka minna ja hoolimata sellest vängest lõhnast Ennustamise tornis siis seal on ka ilus vaade," ei jätnud Sarlin enda pärimist. Andrew ohkas vaikselt ja hammustas alahuulde.
,,Astronoomia tornis on teleskoobid ees ja-"
,,Ära luiska, Andrew. Sa tulid siia mingil põhjusel.. Sa .. mida sa täpselt siin teha tahtsid?Kirja saata?" Uskumatu! Ta oleks peaaegu välja öelnud lause Sa tahtsid tulla kontrollima kas ma olen siin või midagi sarnast.
Andrew ei vastanud selle peale midagi vaid raputas sõnatult pead ja kõndis libedal kivist sillal edasi. Peagi jõudsid nad fuajeesse ning seejärel uste juurde. Kiirelt sisenesid nad sooja suurde saali ja võtsid kõrvuti istet.
,,Oo, Sarlin, semmid Andrewiga?" küsis Julie kiirelt. Väga armas. Sarlin ei jõudnudki endale isegi ühte kulbitäit suppi tõsta kui juba kõne.
,,Ei. Me olime koos õues." ütles ta vaikselt. Seljakotil lasi ta jalgade juurde maha kukkuda.
,,Küll tal on palju austajaid.. Sinust küll vähem, sa ei ava kirjugi," ütles Johanna sarkasmiga ning ohkas kui vaatas üle Sarlini õla.
,,Kellel?" imestas Sarlin kui tõstis ühe lusikatäie suppi suhu.
,,Sellel Janel.." pomises Johanna vaikselt. Sarlin pööras ennast pooleldi ringi ja vaatas Hermione poole. Viimane luges hetkel ühte kirja ning viis pilgu Ravenclawi laua poole kus talle vastu lehvitas üks heledapäine poiss. Hermione naeratas talle hädiselt vastu ning tõstis parema käe, tehes sõrmedega õrna lehvitust. Seejärel avas ta järgmise kirja. Kuna Harry ja Ron istusid mõlemad tema kõrval, said nad lugeda igat kirja. Nähes järgmise sisu, tõstis Hermione pea ja vaatas Slytherini laua poole. Sarlin muigas vaikselt. Kiri läks õige inimese kätte ja see oli hea. Hermione pistis kirja taskusse ja viis pilgu ühele tüdrukule kes midagi oli küsinud. Sarlin pööras ennast taas ringi ja vaatas Johannale otsa.
,,Eks ole palju?" küsis ta kadedalt. Tema kaksikõde Julie noogutas vaikselt ja mäkerdas kahvliga enda toitu edasi. Mõlemad kaksikud polnudki midagi veel söönud selle ajaga vaid klatšinud Hermionet taga. Seejärel viis Sarlin pilgu enda kõrval olevale Andrewile, kes luges hetkel päevaprohvetit ja keeras järgmise lehekülje. Teda jahmatas taaskord seesama kahvatu jume mis noormehe nägu kaunistas,kuid ega ta oli ise ka kahvatu nahaga. Miskipärast oli Sarlin kindel, et tema jälgimine pole selle põhjuseks. Selle põhjus peab olema mingi teine asi.. Midagi, mis peaks olema kurvastavat või siis ohtlikku.

S - 9#

Sarlin sisenes vaikselt koputades Snape kabinetti ja vaatas kuidas professor katla tagant ära tuli ja tema poole korraks vaatas. ,,Istu," ütles ta vaikselt talle. Tüdruk noogutas kiiresti ja võttis laua taga oleval toolil istet ja pööras ennast ootavalt Snape poole, kes nüüd jooki ühte tumerohelisse klaasi kallas.
Jook ise oli musta värvi. Kui see ei aitaks tal musta märki varjata siis ta ei puudutaks seda isegi mitte sõrmeotsaga!
Snape sulges pudeli korgiga ning jalutas oma laha taha, võttes Sarlini vastas istet.
,,Näita seda!" ütes Snape tüdrukule vaiksel, külmal häälel. Paganama tuttav hääl.. Tavaliselt ta Slytherinlastega nii ei räägi ju..? Ja ta oli muidugi kogenud seda Gryffindorlasena. Mittesallivust Slytherini majavanemalt.
Ta tõmbas vasaku käe varruka ülesse ning asetas käe lauale. Must märk oli liikumatu, nagu mõni tavaline tattoveering heledal nahal.
Snape vaatas seda mõni sekund ja viipas käega, et Sarlin käe laualt ära võtaks. Tüdruk täitis käsu sõnatult ja vaatas nüüd taas ootavalt Snape poole.
,,Dumbledore keeldus mulle rääkimast kõike üksikasjalikult. Nüüd palun sul, et sa teeksid seda. Mul on vaja teada kõiki asju," ütles ta vaikselt. Professori hääl kajas miskipärast kabinetis vastu kuid Sarlin ei teinud sellest välja ja ohkas.
,,Ma ei mäleta kõike päris täpselt.." ütles ta kuival toonil.
,,Me võime oodata kuni sa kõike meelde tuletad."
Jälle ei ühtegi valikuvõimalust! Kui tüütu see veel olla saab?
,,Olgu.." Sarlin lasi kuuldavale summutatud vaikse ohke ning vahtis enda ette. Korraks pausi pidades alustas ta kiirelt rääkimist.

,,Ja siis ärkasin lihtsalt haiglatiivas.." lõpetas ta lõpuks oma loo. Uskumatu, ta suutis selle kõik kümne minutiga ära rääkida!
Braavo Sarlin!Braavo!, mõtles ta pisut imestunud olles. Lõpuks tõstis ta ka pea ja vaatas Snape poole, kes vaatas pudelit enda käes.
,,Ja mis sa tundsid peale seda kui sa märgi said?"
,,Valu?"
,,Ja rohkemat ei midagi?"
,,Ei."
Snape noogutas aeglaselt. Möödusid jälle sekundid vaikuses ja lõpuks lükkas Snape pudeli Sarlini poole. Tüdruk võttis selle vastu ja vahtis seda. Must nõiajook tundus seal veel tumedam olevat.
,,Sa pead seda jooma kaks korda päevas. Hommikul ja õhtul. Üks lusikatäis. See aitab sul varjata musta märki kuid mitte selle mõju." ütles Snape. ,,Nüüd lahku siit!" ütles ta veel kiirelt. Sarlin hoidis pudelit tugevasti käes ning lahkus sõnagi lausumata kabinetist.
Ta oli arvanud, et see kogu protsess võib kesta tund või isegi mitu tunde, kuid see kestis vähem kui pool tundi kui sedagi. Ta vaatas ringi ja ohkas kui leidis, et koridorid on juba väga pimedad. Pudeli taskusse libistades, otsis ta oma võlukepi taskust välja.
,,Lumos!" sosistas ta vaikselt ja liikus edasi.
Huvitav, kas Dumbledore või Snape teavad midagi sellest, kuidas Musta Märgi toimimise valu ära saada?mõtles ta alahuult hammustades. Pagan! Ma unustasin küsida! enda peale pahaselt sisistades, keeras ta kanna peal ringi ja sörkis Snape kabineti poole, kuid peatus poolel teel. Snape kabineti uks oli lahti ja sealt tuli vaikset pominat.
Suutmata oma kiusatusele vastu panna, Sarlin surus ennast vastu seina ja liikus hääletult kabineti poole.
,,Ma tahan, et sa hoiaksid tal nüüdsest silma peal!"
,,Miks mina pean seda tegema?" Andrewi hääl oli süütu ja ta oli imestunud, et talle selline ülesanne anti.
,,Sellepärast, et sa oled koolivanem ja sa pead maja õpilaste eest ka hoolitsema ja et nendega midagi ei juhtuks!" Snape hääl oli väga tõsine.
,,Ja mis siia Sarlin puutub? Ta on samasugune õpilane nagu teisedki!"
,,Ma ei saa sulle põhjust öelda. Nüüd kao siit ja täida käsku!" sisistas Snape. Sarlin kustutas kiirelt tulukese enda võlukepi otsas ja surus ennast tugevamini vastu seina. Andrew möödus temast kiiresti ja ei märganudki tüdrukut. Snape kabineti uks sulgus vaikselt.
Nüüd veel jälgitakse teda ka. Huvitav, kas Andrew laob Snapele ette ka tema söögimenüü ?
Prr! Kui vastikud mõned saavad olla! Sarlin jalutas edasi, seekord ilma tulukeseta. Nii ei meelita ta tähelepanu endale.
Pean kindlasti veel Hermione, Harry ja Roniga rääkima.. mõtles ta juukseid sasides. Lõpuks jõudis ta väsinuna ka puhketuppa ja vaatas ringi. Andrewit polnud .. Õnneks!
Tütarlaps jalutas tüdrukute magamistuppa, kus ta ettevaatlikult joogi taskust välja võttis ja selle enda kapikesse pani. Homme võtab ta esimese lusika sellest joogist ja vaatab tulemusi. Huvitav, kas see mõjub kohe?
Sarlin vahetas riided ära ja puges voodisse teki alla ning vajus kiirelt unne, mitte just kõige paremasse.

,,Äratage ta ülesse!"
Sarlin tundis jälle raputamist. Ärge tehke! karjus ta unes. Ta jooksis Hermionele ette ja siis lendas tema poole roheline valgussähvatus ning ta vajus elutult Hermione jalge ette maha ..
,,AII!" Sarlin hõõrus enda pead ja vaatas magamistoas ringi. Julie ja Johanna ja veel mõned tüdrukud seisid tema ümber ja vaatsid teda murelikult.
,,Mis lahti?" küsis Sarlin põrandalt tõustes.
,,Sa karjusid unes.. On sinuga kõik korras?" küsis üks teise klassi tüdrukutest. Sarlin hõõrus enda valust tulitavat kukalt ja noogutas aeglaselt.
,,On.."ta ohkas vaikselt ja meenutas enda õudusunenägu. Roheline valgussähvatus.
Ennast vaikselt judistades, pani ta omale koolivormi selga ja ajas pea korraks kuklasse. Ta lõi enda pea korralikult ära kui maha kukkus. Peagi polnud enam kedagi magamistoas ning nüüd sai ta esimest korda maitsta enda nõiajooki. Ta otsis välja kapist ühe hõbelusika ning puhastas selle kiirelt ja hoolikalt ära. Seejärel avas ta pudeli korgi ja nuusutas seda. Lõhnatu.. huvitav. Ettevaatlikult kallutas ta seda üle ääre ja kummutas musta vedeliku ojana lusikale. Pannes pudeli lauale, pistis ta lusika suhu ja neelatas vaikselt.
,,ÖÄKK!" kaelast kinni hoides, surus ta suu kinni, et ei sülitaks jooki välja. See maitses jälgilt! Kibe! Lõpuks söandas ta seda neelatada.
Hmm.. mitte midagi.. mõtles ta imestunult, kuid siis hakkas ta vasak käsi kipitama.
Sellest kinni haaranud, vaatas ta puhketoas abiotsivalt ringi. Kuratlik valu!
Ta tõstis varruka ülessepoole ja lasi käest jahmunult lahti. Must Märk kadus naha sisse. Sellepärast see valu oligi. Ta surus hambad tugevasti kokku, et valust mitte karjuma hakata ning pani pudelile korgi peale ja libistas selle taskusse.
Vähemalt elan nii üle.. mõtles ta rahulolevalt ja lahkus Slytherini puhketoast.

S - 8#

Dumbledore noogutas aeglaselt kui Sarlin oli talle kõik ära rääkinud. Erinevalt direktorist istus Sarlin väga pingsalt enda toolil ja jälgis meest, kes nüüd talle otsa vaatas.
,,Keegi veel sellest teab?" küsis ta aeglaselt. Sarlin raputas pead. Dumbledore noogutas veelkord.
,,Kas te nüüd seletaksite mis Susaniga on? Ta räägib, et ta ei mäleta mitte midagi ja mina mäletan!" ütles ta kiirelt.
,,Seletaksin." ütles Dumbledore ja asetas käed lauale ning ristitas sõrmed vaheliti, vaadates Sarlini pingsalt.
,,Kui proua Lovestar teid ravitses, ütles Mustade Jõudude Vastase Kaitse professor,et Susan oli Imperio needuse all," ütles Dumbledore, tehes väikese pausi. Sarlinile jõudis see teade väga aeglaselt ajju.
,,Imperio needuse all.." kordas ta vaikse kajana, vahtides enda ette. Niiet.. Susan siis ei teinudki kõike seda meelega? Ta oli lihtsalt needuse alla pandud ja .. ja ta meelitas Sarlini nii lõhkus!
Lollakas!, mõtles ta enda peale pahane olles. Oleks ta seda varem taibanud, oleks ta otsekohe Susani juhmistanud..
,,Ja must märk? Tal on ka see?" küsis ta kiirelt. Dumbledore raputas pead.
,,Ta kasutati lihtsalt ära sinu meelitamiseks lõksu. Ta oli lihtsalt üks osa lõksust.." ütles Dumbledore kuivalt.
,,Super!" sisistas Sarlin. ,,Niiet mina olen siis ainukene kellel on Must märk?" küsis ta meeleheitlikult ja vaatas enda vasakut kätt. Ma saen su maha!, mõtles ta vihaselt põrnitsedes.
,,Näita seda.." palus Dumbledore. Uskumatu pilguga tõmbas Sarlin sideme käelt ära ning pani vasaku käe lauale.
Must madu liikus seal aeglaselt. Kuigi see ei valutanud enam nii palju nagu alguses, tundis Sarlin valu südames. Kuidas ta nüüd tõesti hakkab olema teistega? Kui ta jälle ajast edasi peab reisima, siis mida ütleksid Fööniksi Ordu liikmed?
,,Aeg pole mänguasi, Sarlin!", jah, just õigel ajal hakkas see lause veel kummitama ka.
Dumbledore libistas sõrmega üle märgi ja noogutas süngelt, kuid ei öelnud midagi.
,,Praegu on varane aeg, Sarlin, mine maga ennast välja. Kell kaks tule palun tagasi. Ma räägin professor Snapega ja vaatame mida teha saame.." ütles Dumbledore. Sarlin tõmbas käe kiirelt laualt ära ja vaatas jahmunult Dumbledore rahulikku näkku. Snape ka veel? No mida veel? Parem oleks ta kohe kuule saata! Professoriga hüvasti jätnud, tormas ta Slytherini magamsituppa, tunes tõesti väsimust kallale kippumas. Pole ka ime.. tegelikult oli kell alles kuus .. Kuid mida siis Jane .. ptüii, Hermione koridoris tegi?
Väikeses segaduses olles, lükkas Sarlin tüdrukute magamistoa ukse lahti ning raatsimata riideid õieti vahetada, hüppas ta koheselt oma voodisse ja tõmbas teki peale ning jäi kiirelt magama.

,,Äratus unimüts!" Sarlin tundis tõugatust paremal küljel ning siis hakati teda õlgadest raputama. Pea patja ära peitnud, raputati teda veelgi tugevamini.
,,Julie, too külma vett!" kamandas Johanna. Silmad kohe lahti teinud, tõusis Sarlin istuli ja vaatas pahase ilmega tüdrukuid, kes kavalalt naeratasid.
,,Miks te mind äratate?" küsis ta silmi hõõrudes.
Julie ja Johanna vaatasid üksteisele korraks otsa ja tõmbasid Sarlini püsti ja tegid ta sassis koolivormi kohe korda ning Julie ulatas talle kammi. ,,Dumbledore ütles, et sa pead olema tema kabinetis poole tunni pärast, seega kiirusta!" soovitasid kaksikud ühest suust. Sarlin vaatas suurte silmadega kaksikuid ja tegi juuksed kiirelt korda ning viskas seejärel kammi voodile. ,,Mis kell üldse on?" küsis ta kiirelt.
,,Pool kaks läbi," ütlesid tüdrukud. Sarlin oiatas vaikselt ja virutas omale käega vastu laupa.
Kaua ta siis maganud oli?
,,Aitähh tüdrukud!" ütles ta kiiresti ja lahkus puhketoast. Lõunasöögini oli üle tunni aega, kuid ta kõht oli juba nii sama tühi nagu kuivanud kaev.
Teel koperdas ta otsa mitmele õpilasele, kes jorisesid tema kallal, kuid nendest välja tegemata jooksis ta edasi.
Õhku ahmides jõudis ta Dumbledore veesüliti juurde ja ütles kiirelt parooli ning jooksis kabinetti, koputades ühe korra uksele.
Dumbledore istus enda laua taga ja Snape seisis tema kõrval nagu mitu kuud tagasi seisnud oli.
Neile vaikselt noogutanud, võttis Sarlin hingeldades toolil istet. Mõlemad mehed ootasid kannatlikult enne kui Sarlin korralikult hingata sai.
,,Ma rääkisin Snapele loo ära-"
,,Aga miks talle?" ei saanud Sarlin aru ja punastas, kui oli katkestanud Dumbledore jutu. ,,Vabandust.." pomises ta vaikselt.
,,Sellepärast, et ta teab kuidas Musta Märki varjata.." vastas Dumbledore aeglase ja selge häälega.
Imetore.., mõtles Sarlin kuid noogutas.
,,Sa oled kõigest seitseteist ja me ei taha, et sa oma elu niimoodi ära rikuksid.."
,,Vabandust, aga see rikuti minu asemel ära. Keegi ei küsinudki minult, kas ma tahan seda musta märki või mitte.."
,,Nagu ma sinu varasemaid arhiive lugenud olen, preili Wound, siis ma arvasin,et te just pooldate Musta Isandat." ütles Snape nüüd vahele. Sarlin vaatas korraks professori poole. Tema ilme oli sama rahulik nagu Dumbledorel ja ei ilmutanud ühtegi liigset emotsiooni peale uudishimu.
,,Pooldasin!" parandas Sarlin teda lõpuks. ,,Vanad need arhiivid on? Aastased?"
,,Need on alla poole aasta vanad.." ütles Snape vaikselt. Sarlinil vajus suu lahti kuid ta pani selle kiirelt kinni ja noogutas aeglaselt.
,,Noh, siis ma muutsin oma meelt.." lausus ta sosinal.
,,Snape valmistab sulle nõiajoogi, mis peaks varjama Musta Märki, kuid ta ei saa seda lõplikult ära kaotada, Sarlin." ütles Dumbledore lõpuks. Sarlin vaatas tema poole uudishimulikult, kuid noogutas seejärel nõusolekuks.
,,Niisiis.. Argumente pole?" küsis Dumbledore professor Snapelt ja Sarlinilt. Mõlemad raputasid pead.
,,Preili Wound, täna kell seitse minu kabinetti!" ütles Snape ning lahkus esimesena kabinetist. Sarlin ohkas vaikselt ja vaatas Dumbledore poole, kes enda fööniksiga tegeles. ,,Olgu.. head päeva teile.." ütles ta püsti tõustes.
,,Teilegi," vastas Dumbledore.
Sarlin vaatas korraks linnu poole, kes tema pilgule vastas ning ta lahkus seejärel kabinetist.
Milline vaevarikas päev...

S - 7#

Sarlin vaatas viimast korda haiglatiivas Susani poole ja keeras seejärel selja. Nimelt lasi ta jälle jalga haiglatiivast nagu on juba varem teinud. Kui suur tõestus oli, et toimunu oli reaalne või lihtsalt uni? Susan lamas haiglatiivas ja sellele oli vist ikka hea põhjus olemas. Viimane asi oli see,et nad läksid keelatud metsa endale uusi seiklusi otsima ja siis ... siis oli õudusunenägu. Ta nägi Musta Isandat, Voldemorti. Voldemort piinas teda ja tegi talle musta märgi. End vaikselt väristades, tõmbas ta käega üle juuste ning jalutas pimedas koridoris edasi. Mis kell üldse oli? Kui McGonagall ta leiaks siit üksinda siis oleks talle määratud kuuks ajaks karistus. Veel üks piste vasakus käes, seekord tugevam. Sarlin surus hambad kokku, et mitte kiunatada valust ja toetus seljaga vastu seina. Ta vaatas enda vasaku käe poole, mis valutas samat moodi, nagu oleks keegi sinna noa sisse löönud. Varruka ülesse käärinud, ahmis Sarlin õhku.
Must märk! Nüüd oli asi selge. See polnud õudusunenägu. See oli tõesti sündinud! Musta märgi madu liikus tema randmel vaikselt, aeglaselt ja painavat valu tekitavalt. Nüüd valdas teda hirm. Kuidas ta saab Sigatüükas edasi õppida kui tal on must märk? Seda tuleb varjata, ükskõik kuidas. Värisedes välja hingates, vaatas ta jälle ringi. Mitte kedagi ei ole koridorides ega kusagil. Maaild magasid ja üldse oli kõik hirmutavalt vaikne. Nüüd oli ka õige aeg karta!
Sügavalt sisse hingates, lükkas Sarlin end seina juurest eemale ja astus mõtiskledes edasi, Slytherini puhketoa poole. Äkki peaks minema Dumbledore juurde?, mõtles ta oma kätt pigistades, kuid raputas seejärel pead. Mida ta ikka teha suudaks selle märgi puhul?

Kulus rohkem kui pool tundi enne kui Sarlin lõpuks Slytherini puhketuppa jõudis. Seal polnud ka mitte kedagi ja seega sai ta oma märgiga midagi ette võtta. Esimese asjana läks ta tüdrukute magamistuppa ja otsis voodi alt ühe vana kaltsu. Selle katki teinud, sidus ta riide ümber käe ja vaatas seda. See on sama hea kui ta oleks veenid läbi lõiganud ja hiljem haava kinni sidunud. Loomulikult oleks ta saanud ju koheselt haava ära parandada, see oleks käkitegu. Tuleb siis veel mingi teine vabandus mõelda..
Ohates, lükkas Sarlin juuksed enda näo eest ära ja kortsutas kulmi. See kõik oli nii .. nii mitte temalik! Surmasööjaks saada oli tema unistus ja nüüd ta istub ja nutab ise enda üle.
Tegelikult pidi ta enda üle uhke olema. Kui ta poleks ajast edasi läinud ja kui ta poleks Gryffindori saanud ja kui ta poleks Hermione, Harry ja Roni ja teistega tuttavaks saanud, oleks ta õnnelik, et ta sai selle märgi ja uhkustaks sellega.
Jälle needsamad KUID!
Riided ära vahetanud, heitis Sarlin voodisse pikali, vahtides lage. Nüüd oli ta jälle kahevahel. Üritada Surmasööja märk maha pesta kuidagi moodi ja elada oma elu rahulikult edasi või olla Voldemortile truu surmasööja ja hävitada mitmed inimelud.
Esimene varjant oli tema jaoks parem muidugi.
Haigutades, keeras ta külje ja teravate torgete saatel jäi ta magama.

,,Hommikust.." pomises Susan vaikselt, kui Sarlin tema juurde haiglatiiba tuli. Tüdruk oli haiglase näoga. Umbes selline, nagu oleks ta verest tühjaks joodud või midagi taolist. Ta vaatas Sarlini poole ja üritas naeratada. Imelik.. Tegelikult peaks ta olema.. vihane? Vihkamist täis? Aga praegu oli Susan rahulik, õnnelik, et näeb Sarlini.
Haiglaemandat polnud kusagil läheduses niiet nad said väga vabalt rääkida. ,,Kuidas sinuga on?" küsis Susan vaiksel häälel. Sarlin vaatas enda käe poole ja hammustas huulde, mõeldes kiire vale välja,:,,Noh.. mul on randmeluu murd.. aga üldiselt on kõik korras.." hale vale.
Susan noogutas aeglaselt. ,,Minuga on vist ka.. Haiglaõde proua Lovestar ütles, et minu käega pole just kõige paremad lood.. Ma ei tea mis mu vasaku käega on.. Ma ei suuda ennast liigutadagi.." ütles ta ennast nihutades. Sarlin vaatas teda haletseva pilguga.
Kuidas saab ta mitte mäletada?, ei saanud ta üldse aru.
,,Ma pean varsti Dumbledorega rääkima ka.." ütles ta lõpuks mõtlikult. ,,Ja ma küsin proua Lovestarilt täpsemalt sinu kohta-"
,,Ta ütles, et ma saan välja nädala pärast nii umbes.." Susan ohkas vaikselt. Sarlin noogutas mõtlikult.
,,Aga sa mäletad üldse kuidas see juhtus.. mis iganes meiega juhtus?" tahtis ta teada. Susan raputas pead. ,,Palju seletav miks ma siin olin.." ütles Sarlin silmi pööritades ja noogutas seejärel. ,,Ma tulen hiljem tagasi.." lehvitas ta käega ning lahkus haiglatiivast.

,,Sarlin!"
,,Jane!"
Hermione vaatas Sarlini pettunud näoga. ,,Kus sa eile olid?" küsis ta pahaselt. ,,Me ootasime Harry ja Roniga sind päris pikalt seal, aga sind ei olnud, kus sa olid?" tahtis ta teada. Kedagi polnud varahuommikusel päeval koridoris.
,,Sama küsimus sullegi.." ütles Sarlin vaoshoitud häälega. Hermione vaatas teda uskumatu ilmega.
,,Sarlin.." ütles ta rahulikult, :,,Me ootasime sind rohkem kui tund aega kolmandal korrusel ja sind ei olnud kusagil! Me tegime mitu ringkäiku ka ja-"
Sarlin raputas ägedalt pead. ,,Ma hiljem räägin!" ütles ta kiirelt ning saatis vabandava pilgu Hermionele. Millal hiljem? Neil pole üldse privaatsuseks aega ja kuidas ta seletab seda kõike?

S - 6#

Sarlin kõndis koridoris edasi-tagasi, närides mõtlikult huult. Hermione ja teised pidid ammu kohal olema. Kell oli kümme ja kolmas koridor oli tühi kui välja arvata kaks tüdrukut kes seal olid. Sarlin ja Susan.
Susan istus rahulikult pingil ja jälgis Sarlini, kes tundus olevat väga kärsitu.
,,Kui nad viie minuti pärast ei ilmu siis ma tapan nad ära.." pomises ta vaikselt. Tundus, et Susan oli seda kuulnud, sest ta irvitas lõbusalt.
,,Sul on selleks võimalus.." pomises ta mõne aja pärast. Sarlin vaatas Susani poole ja ohkas vaikselt, lüües käega vastu laupa. Nad olid hiljaks jäänud rohkem kui pool tundi ja tema pidi neid oodates siin konutama ja valves olema,et keegi ei märkaks teda.
,,Äkki on midagi juhtunud?" küsis ta Susani juurde istudes ja maha vaadates. Hermione puhul polnud see üldse võimalik tegelt. Tal oli ju kõik väga täpne.
,,Sa midagi keelatut tahad teha?" küsis Susan vaiksel sosinal, niiet Sarlin seda peaaegu ei kuulnud.
,,Ahh?" küsis ta grimassiga ning vaatas Susanit kulmi kergitades.
Susan pööritas silmi ning rabas Sarlini käest ja hüppas püsti:,,Sa mäletad meie neljandat Sigatüüka aastat? Kui me keelatud metsa läksime?" küsis Susan kavalalt.
Sarlin noogutas, ise vaikselt muiates. Kui nad neljandas klassis olid, hiilisid nad keelatud metsa ja läksid ringi liikma. Seal kohtusid nad kenatauridega, kes neid hiljem taga ajasid, kuid õnneks said nad enne keelatud metsast välja.
,,Mis me ootame siis? Läheme?" sosistas Susan tungivalt ja jooksis Sarlini kätt tugevalt pigistades edasi.

,,Ma imestan, et me ei jäänud vahele..Me jooksime nagu elevandid.." ütles Sarlin küljega vastu puud toetades ja õhku ahmides. Susan kükitas tema kõrval ja vaatas lossi poole.
,,See oli vägev.." hingeldas Susan ja ajas end aeglaselt püsti. ,,Oota nüüd siin.." ütles ta vaikselt Sarlinile ning pööras selja, jalutades vaikselt minema. Sarlin vaatas üle õla järele, kuid niipea kui Susan kadus puude taha, ohkas ta vaikselt ja pööras pea taas otse.
Möödusid sekundid, kui ta kuulis enda seljataga sahistamist. Sarlin tahtis end ringi keerata, kui tundis tugevat valu seljas ning kukkus seejärel küllili.
Uduse pilgu tagant nägi ta Susanit lähemale tulles ja viimase asjana kuulis ta kellegi naeru,mis ei kuulunud Susanile kohe kindlasti.

Pead uniselt kallutades paremale, tegi ta silmad lahti ja vaatas pimedas toas ringi. Üritades püsti tõusta, ei suutnud ta ennast liigutada ning ta vaatas kulmi kortsutades enda käte poole. Ta oli ühe suure tooli külge tugevasti aheldatud niiet ta ei saanud ennast peaaegu üldse liigutada.
Käsi mitu korda sikutanud, hingas ta sügavalt sisse ja kortsutas veelgi rohkem kulmi. Mis toimus? Kus ta oli?
,,Ma näen, et sa oled lõpuks ärganud.." kuulis ta mitme minuti pärast Susani rahulikku häält seljatagant. Seejärel kostus üks uksehääl ning vaiksed sammud mis tema poole lähenesid.
Susan astus Sarlini ette ja vaatas teda, ilmes põlastus.
,,Susan, mida sa teed?" küsis Sarlin oma klassikaaslast põrnitsedes. Susan ainult irvitas lõbusalt ja vangutas pead, viies pilgu Sarlini ahelatele, mis teda kindlalt paigal hoidsid.
,,Kinni.. Abitu.. Mis sa arvad, kas sa suudad üksinda meiega hakkama saada? Sarlin," Susan kummardus Sarlini kohale, vaadates talle otse silma:,,Siis kui sa oled kinni seotud oled sa abitu.. Sul pole võlukeppi.. Sa oled mitte keegi!" ütles ta veel vaiksemal sosinal.
Viimaks libises Susani pilk üle Sarlini pea ja silmad olid täis aukartust ning austust. Ta näoilme muutus tõsisemaks kui enne oli ja ta ajas ennast sirgu ning jalutas eemale.
,,Sa said oma tööga imepäraselt hakkama, Aiedail," ütles Voldemort vaikselt ja astus hääletul sammul Sarlini ette, kuid hoidis vahemaad kaks meetrit ning vaatas tüdrukut ülevalt alla.
,,Väärtusetu majareetur.." sisistas ta vihaselt ja tõmbas varrukast välja ühe võlukepi ja vaatas seda hetke hindavalt :,,Viirukipuu.. kolmteist tolli,fööniksi sabasulega, sitke.. Vaimustav.." ütles ta mõnitavalt ja viis sõrmega üle võlukepi. Selle lohakalt Sarlini sülle visanud, vaatas ta teiste surmasööjate poole, kes olid hääletult nende ümber kogunenud .
,,Slytherinis on majareetur, mu surmasööjad! Mis te arvate kas peaksime ta tapma selle eest,et ta sõbrustab vastikute sopaverelistega?" küsis ta Sarlinile selja keerates ja vaadates surmasööjatele otsa. Kostus nõusolevat pominat, kuid Voldemort raputas vaikselt pead.
,,Ei.." üles ta tasasel häälel ja võttis enda pika võlukepi välja, suunates selle Sarlini poole. ,,Mul on temaga teised plaanid.. aga alguses, Crucio!" valge juga lendas Sarlini poole ning tabas tüdrukut.
Tundes enda kehas jubedat valu, karjus tüdruk toolil väherdes.
Veel kord kuulis ta Voldemorti suust sedasama andestamatu needuse nime ja veelkord väänles ta valust karjudes toolil.
Surmasööjate naeru kuulis ta oma kõrvus kumisedes ka seni kui ta pea rinnale langes. Hingeldades, vaatas ta altkulmu Susani poole, kes oli selja keeranud kõigele sellele mis toimus.
,,Aitab.." ütles Voldemort vaikselt ning kuigi naer oli vali, kuulsid seda kõik ja tuba jäi korraga vaikseks.
,,Ma ütlesin, et mul on temaga omad plaanid.. Paljastage tema käsivars!" ütles ta kiirelt. Sarlini sisemus tõmbus krampi kui ta käsklust kuulis. Ta pigistas oma käe tugevamini vastu tooli, kuid surmasööja haare oli tugevam ning ta tõmbas Sarlini vasaku käe varruka ülesse. Voldemort astus lähemale ja vaatas Sarlini poole, nautides tüdruku piinu.
Sarlin ahmis õhku, kui ta tundis terava võlukepi otsa enda randmel. Voldemort ei öelnud midagi, vaid surus võlukepi tugevamini vastu rannet. Nagu mingi tint jookseks mööda käsi edasi, moodustus põleva valu tagajärel Sarlini käele Surmasööja märk. Valust taas karjudes, sisistas ta vihaselt,üritades ennast liigutada.
,,Sa tood oma sõbrad mulle ise,kas sa tahad seda või mitte.." ütles Voldemort ning muigas külmalt.
Sarlin tõstis pea ja vaatas vihkamist täis pilguga Voldemorti.,,Ma suren enne.." ütles ta külmalt salvates. Voldemort ei teinud tema toonist väljagi, vaid muigas veelgi rohkem.
,,See juhtub varsti.." ütles ta taaskord oma võlukeppi tõstes ja Sarlini sellega sihtides. ,,Juhmista!" sisistas Voldemort ning kui loits Sarlini tabas, kaotas tüdruk jälle teadvuse, jäädes toolile lõdvalt istuma.

Sarlin avas uniselt silmad ja pani käe koheselt laubale. See oli kuum . Kogu ta keha oli valus. Oiates vaatas ta kõrvale ja pidi koheselt püsti hüppama. Ta polnud Slytherini puhketoas vaid haiglatiivas, Susan tema naabervoodis teadvusetuna.
Oiatades pani ta silmad kinni ja üritas ennast liigutada, kuid kange ja valus selg ei lubanud seda. Lastes peal taas padjale langeda, sulges ta silmad.
Silmade ees jooksid mälestused eelnevast juhtunust. Kulmi kortsutades üritas ta aru saada kas see oli unes või päriselt...

S - 5#

''Sarlin! Aeg pole mänguasi!" sisistas Hermione vihaselt. Veel rohkem oli ta vihane sellepärast, et nad olid keelatud metsas ja nagu arvatagi, oli see tavaõpilastele keelatud ja ainult Sarlin võis võlukeppi kasutada, sest temal oli nähtamatuks tegev mantel.
''Ma tean!" sisistas slytherinlane vihaselt ja vaatas altkulmu Hermionet. Viimane jäi hetkeks tema pilgu all kõhklema, kuid jäi oma vastusele kindlaks.
''See on sama hea kui hüpata lihtsalt Sigatüüka astronoomia tornilt alla! Sarlin! Sa ei kavatse ju seda teha!" pressis Hermione läbi kokkusurutud hammaste. Teda vihastas Sarlini hull fantaasia.
Minna ja hävitada Voldemort ise ja nemad rahulikult saata tagasi tulevikku? Ha-ha .
''Olgu, ma saan aru,ets sa olid pikalt Gryffindoris janii.. Ja sul lõid välja geenid, aga Sarlin, sa oled Slytherinist! Sul on sõpru, lähedasi-"
''JÄÄ VAIT!" Sarlin karjus juba. Hermione tõmbas nähtamatuks tegeva mantli õlgade pealt ära ja pillas selle kännule, vaadates vihaselt vestluskaaslasele otsa.
Teda jahmatas see, kuidas Sarlin karjus tema peale ainult sõna "lähedased" pärast.
Sarlin ahmis õhku. Talle jõudis ka alles nüüd kohale, et ta oli karjunud ning vaatas vabandavalt Hermionele otsa.
''Olgu.." ütles Hermione vaikselt ja tõmbas käega läbi juuste. ''Aga ma ei lase sul üksinda Voldemorti tappa," ütles ta rahulikul toonil..Või vähemalt üritas sellist rahulikku häält teha.
Sarlin raputas pead:''Aga siis kui ma teda tappa üritan siis jääb ta natukeseks ajaks nõrgemaks! Mõtle Harry vanemate peale! Nemad ei sureks võibolla ja .. Hermione! Sa pead mind mõistma ! Minu pärast olete te siin!" Sarlin ohkas ja vangutas kiirelt pead.
''Ma ei pea sind mõistma, Sarlin.. Sa lihtsalt pead ise ka aru saama, et sa pole võimeline teda üksinda hävitama! Sa oled seitsmendas klassis kõigest! Ma saan aru, et sa oled tark õpilane janii, aga sa pole nii tugev kui sa arvad! Ta on Must Isand! Suur kurjus ise ! Mis sa arvad, kas sa tähendad tema jaoks midagi? Sa oled lihtsalt nagu mingi tavaline malenupp ja ta lihtsalt lükkab su sõrmega ümber.. Ja mis sa arvad, kuidas mina peaksin selle üle elama? Harry, Ron?" Hermione sosistas viimased sõnad, silmad pisarates.
''See on kerge.. Ma olen kõigest üks vana vastik Slytherinlane, kes kallas sulle kastme pähe.." ohates toetus Sarlin vastu ühte vana mändi ja vaatas tumedate silmadega Hermionet, kes pühkis pisarad põskedelt.
,,Ma ütlesin Ei. Me ei lähe jälle ajast edasi ja üirtame sinu unustada. Me jääme siia ja teeme kohe alguses selle ära. Me tapame koos Voldemorti ja siis võib see jääda meie viimaseks teoks kui sa surra tahad," Hermione lõpetas otsustaval häälel ning võttis mantli kätte. Viimase pilgu Sarlinile viinud, pani ta mantli peale ja ta kadus Sarlini vaatest.
Tüdruk ohkas vaikselt ja virutas käega vastu laupa. Pidi Hermione selline olema?
Ta saaks teha Voldemorti nõrgemaks ja tal läheks aega enne kui ta taas oma jõu saab. Samal ajal saaksid Lily ja James Potter põgeneda enne kui nad hävitatakse. Sügavalt ja endale rahustavalt sisse hingates lahkus Sarlin keelatud metsast.

''Nii, kus sa käisid?" Susan vaatas Sarlini kulmu kergitades. Eelkõige libises ta pilk tüdruku juuste poole ja siis näo poole.
''Kusagil.." valetas Sarlin, või vähemalt arvas nii. Susan astus talle lähemale ja tõmbas juustest oksa ja mõned lehed välja ja pillas need vastikuse grimassiga põrandale ja pöördus siis tagasi Sarlini poole.
''Keelatud mets, kui salapärane koht see sinu jaoks on?" küsis ta külmalt. Sarlin pani käed puusa.
''Kas sa tõesti arvad, et ma käisin keelatud metsas niisama? Äkki mul oli oma asju ajada?"
''Äkki sul oligi," ütles Susan tuimalt ja pigistas raamatut enda süles. Sarlin kissitas tema poole silmi :''Mis ajast sina oma nina minu asjadesse topid ja mis ajast sa oled huvitunud kus mina käin?" küsis ta pahaseks saades.
Susan oli nii muutunud. Alates hommikust.
Ta oli Sarlini pingsalt jälginud, tema järel luuranud kui ta kusagile läks ja rääkis temaga teistmoodi. Äkki sai ta teada, et ta käib läbi Hermione, Harry ja Roniga? Vana vastik vimm!mõtles Sarlin vihasemaks muutudes.
Susan vaatas Sarlini samuti pahaselt,:''Aga ehk tänasest?" küsis ta julgelt vastu astudes.
''Oi! Kas tõesti?" küsis Sarlin käe tasku poole libistades. Sama tegi ka Susan. Mõlemad tüdrukud tõmbasid samal ajal võlukepid välja ja sihtisid nendega üksteise rinna poole. Kedagi astronoomia tornis polnud ja seega ei saanud keegi neid segada. Nad võisid kasvõi kätpidi kiskuda üksteisel juuksed otsast või midagi hullemat teha.
''Päris julge.." sisistas Sarlin, vaadates Susani hallidesse silmadesse.
''Ja sa arvasid, et sa võid ainukesena teha mida tahad? Sa eksid, Sarlin, ma tean su saladust!" ütles Susan külmalt. Sarlini käsi hakkas värisema, kuid ta ei liigutanud seda koha pealt, sihtides otse Susani rindu. Teda ei huvitanud, kas ta läheb Azkabani või mitte. Hetkel oli ta valmis tapma Susani ära Avada Kedavraga või oma enda kätega.
Kuidas ta teadis?
''Mida sa siis veel tead, Aiedail?" küsis ta silmi kissitades. Susan turtsatas vihaselt, kuuldes kuidas teda kutsuti.
''Seda, et sa aitad neid dorke ja seda, et te reisisite ajast.."ütles ta . Ilmselgelt nautis ta Sarlini jahmatust mida ta tüdruku näost luges.
''Sa .. sa .. sa oled-"
''Geenius? Ma tean," Susan langetas võlukepi, kuid tema silmad olid nüüd tumedamat värvi. ''Sa arvad, et sa suudad üksinda koos nende kahe dorklasega Musta Isandat võita?" küsis ta mõnitavalt.
Sarlin ei langetanud võlukeppi, kuid ta vaatas pingsalt Susanit, kes nüüd tornis teatraalselt ringi jalutama hakkas. ''Ma kahtlen selles ja sa tead ise ka, et sa sured seda tehes, Sarlin." Susan köhatas korraks.
''Mida sa veel tead?" küsis Sarlin jälgides majakaaslast pingsalt.
Susan astus tema ette ja vaatas talle irvitades silma :''Ma tean seda, et sa häbistasid ennast jubedalt. Sa rändasid ajast edasi ja sattusid nende dorklaste hulka.. Gryffindori. Mm.. Sa vist olid seal päris kaua.. Said omale uued sõbrakesed ka.." ütles ta vihjates lahutamatule Gryffindorlaste triole.
''Kust sa tead?" küsis ta vaikselt.
''Omad allikad.." ütles ta unelevalt ohates. ''Ja mul on sulle üks väike pakkumine, kui sa ei taha, et ma su saladuse välja ei räägiks.."
''Keegi ei usuks sind,"
''Võimalik, aga mul on tunnistus .. või õigemini sul on.. Ajakeeraja?" Susan irvitas.
See oli esimene kord kui keegi teda žantažeeris . Sarlin ohkas vaikselt ja alistunult ning langetas võlukepi. Susan naeratas võidurõõmsalt.
''Tore.." sosistas ta vaikselt. ''Asi mida ma tahan kõlab naeruväärselt aga..." ta köhatas vaikselt,''Ma tahan teiega ühineda," teatas ta .Sarlin tõmbus näost valgeks ja hakkas raskelt köhima.
Ta kuulis seda Susani suust?

S - 4#

''Noh, ja need kaks uut Gryffindori poissi.." Julie ja Johanna olid Sarlini juba ära tüüdanud Harry ja Roni kiitmisest. Nende arust olid mõlemad poisid armsad. Harry enda mustade sassis juuste ja ägeda armiga ja Ron, enda punaste juustega. Sarlin oli lubanud, et ei räägi välja kellegile, et tüdrukud nii räägivad, kuid see hakkas teda enesest juba tüütama.
''Eemhh.. tore, et nad teile meeldivad, aga kas ma saaksin nüüd vaikust?" küsis ta käega viibates. Kaksikud vaatasid teda natuke pettunud nägudega ning keerasid selja ja jalutasid teise laua taha. Nimelt Sarlin oli hetkel taas raamatukogus ja tegi järjekordset kodust ülesannet.
Muundamise esseed.
Susan istus ikka veel Sarlini kõrval ja lehitses raamatut ja kirjutas midagi pärgamendile ja vaatas taas raamatut. Vähemalt üks inimene, kes suudab vaikuses töödata! Noh, peale Hermione muidugi.
''Sa saad selle looma muundamise asjast aru?" küsis Sarlin lõpuks Susanilt, kes süvenenult kirjutas. Tüdruk tõstis järsult pea ja lükkas silmade ette langenud juuksed näo eest ära ja noogutas mõrult naeratades.
''Mul on ka kunagi aeg saada mõne Oivalise kätte," ütles ta lihtsalt. ''Ma kuulasin McGonagalli tunnis seda.. Tundus huvitav.. Peaks mõne kähriku maoks muundama .." ütles ta muiates. Sarlin muigas samuti. Oli raske Susanit seda tehes ettekujutada.. Aga võibolla ka mitte. See tüdruk oli samuti hulljulge inimene.
Susan süvenes jälle enda esseesse, kuid Sarlinil puudus jälle süvenemise võime. Kaksikute vestlus kandus tema kõrva vaikse pominana ja Susani sule kriipimine oli ka tema jaoks nagu mingisugune närvikõdi. Ohates, pani ta pea käte vahele ja vaatas uduse pilguga laua mustrit. Sellele olid graveeritud mingisugused sõnad ruunidega, kuid ta ei hakanud isegi meelde tuletama ruunide õpet vaid tuletas meelde plaani mille Hermione oli mõelnud.
'Siis kui kõigi tähelepanu on Dumbledorel, siis me lipsame Harry nähtamatuks tegeva mantli all keelatud metsa. Siis seal me läheme edasi.. Harry rääkis, et ta arm on valutama hakanud nagu see tal tulevikus tegi, kuigi Voldemort ei ole praegu nii tugev kui siis,' Sarlin viis sulega üle pärgamendi ja imetles süsimusta joont.
Nad pidid põgenema balli ajal, pidid leidma Musta Isanda ja pidid ta hävitama enne kui ta jõuab aega millal olid Harry, Ron ja Hermione ja teised tema sõbrad. Luna, Ginny, Neville ... Tal hakkas isegi kahju endast.
''Mis siis kui ma suren neid aidates ja nad ei saa kunagi tagasi?" mõtles ta ja tundis, kuidas silmad märjaks muutuvad. Viimasel ajal oli ta hakanud surma kartma ja ta oli muutunud väga emotsionaalseks. Kõik tema ümbruses on seda märganud. Peaaegu koguaeg on tal tahe nutta, karjuda ja hüsteeritseda ükskõik kelle peale.
''On see kogu asi tädi surmas?" mõtles ta ja hingas värisedes sisse. ''Nojahh, tore, nüüd ma hakkan läbuma ka veel!"mõtles ta vihane olles enda peale.
''Sarlin!Sa oled idioot!" ütles ta endale kärsitult ja vahtis tühjalt enda ette. Seda ta tõesti oli.
Ta oli muutunud jonnipunniks, viripilliks, emotsionaalseks idioodiks ja haletsejaks. Ja mis ka kõige hullem - nüüd kartis ta veel surma, enda surma mida ta kunagi varem kartnud pole. Alati oli ta endale öelnud, et surm on alles algus!
Raamatu kinni virutanud, pani ta Susani võõpatama ja talle uudishimulikult ja ehmunult otsa vaatama. ''On midagi lahti?"küsis ta kohe abivalmilt ja väga imestunult. Sarlin raputas pead ja pani raamatu koos pärgamendiga kotti.
''Kõik on korras!"pressis ta läbi hammaste ja ajas end sirgu.
''Äkki tahad, et ma aitaksin koduse ülesandega?"käis Susan murelikult peale. Tüdruk raputas pead ja läks ukse poole. Ukse juures viipas ta Susanile veel hüvastijätuks ja kui ta oli raamatukogu juurest minema saanud, siis ta lihtsalt jooksis Slytherini puhketuppa.
Puhketoas viskas ta oma seljakoti suvalisse nurka ja tormas sinna kus ta arvas kolmikud olevat - Suure saali poole.
Ja tema arvamus ei petnudki teda. Hermione, Ron ja Harry istusid Gryffindori laua taga ja sõid koos teiste dorklastega lõunasööki. Sügavalt sisse hingates, et mitte näidata, et ta oli just jooksnud, läks ta dorklaste laua juurde ja kummardus Hermione kõrva juurde: ''Dumbledore tahab sind näha, tule minu järel," sosistas Sarlin talle esimese vale mis pähe tuli. Hermione ajas selja tikksirgeks ja tõusis aeglaselt püsti. ''Hiljem räägime," lubas ta teistele majakaaslastele ja lahkus Sarlini järel suurest saalist.
''Võta Harry nähtamatuks tegev mantel ja tule sellega keelatud metsa juurde!"käskis Sarlin. Hermione hakkas just suu avama, et mingit vastuväidet esitada, kuid Sarlini pool vihane ja poolmeeleheitel pilk sundis ta vait jääma. Sunnitult noogutades jooksis ta keerdtreppide poole ja liikus nendest ülesse. Sarlin ohkas raskelt.
Plaan mille ta oli välja mõelnud, oli keeruline ja ainult Hermionega sai sellest esialgu rääkida. Vaadanud korraks ringi, lipsas ta kiirelt koolimajast välja ja läks ringiga keelatud metsa poole, olles viimaks kindel, et mitte keegi ei olnud tal kannul, läks ta puude varju ja ootas seal Hermionet.

S - 3#

''Nii," ütles Sarlin laupäeva õhtul kui sisenes Tarvilikku tuppa ja vaatas otsa enda kaaslastele. ''Teil on plaane kuidas ta peatada?" küsis ta käsi kokku lüües ja edasi astudes. Viimaks istus ta diivanile ja vaatas ootavalt teiste vastuseid.
,,Noh.." alutas Harry ning vaatas kordamööda Ronile ja Hermionele otsa. ''Kõige parem oleks Avada Kedavra, aga," ütles ta vaikselt neelatades- ''ta kaitseb ära raudselt meie need rünnakud ja ma arvan, et me sureme seda katsetades.." ütles ta viimaks. ''Parem oleks olnud, kui me poleks seda ettevõtnud! Me oleksime võinud selle seal .." ütles Harry kätega vehkides, et sobivat lauset leida ''et seal tulevikus ta ära tappa või midagi.." ütles ta lõpuks kogu lause välja. Sarlin kehitas õlgu.
''Aeg pole ka mänguasi, Harry," ütles Hermione vahele. ''Me ei saa niilihtsalt edasi-tagasi ajast rännata.. Kui asi nii oleks, siis parandaksid kõik enda vigu ja mis siis oleks?" küsis ta raamatu tagant teisi altkulmu vaadates.
''Siis oleks suur kaos ja enesetapmine," ütles Sarlin rahulikult ja pani küünarnukid põlvedele, vahtides teisi. ''Minul plaane eriti polegi.." ütles ta pead vangutades.
''Siis mõtle midagi!" ütles Ron talle kulmi kortsutades. Sarlin heitis talle silmanurgast pahase pilgu kuid pöördus siis tagasi Harry ja Hermione poole. ''Noh, kui ainult see, et varsti toimub kevadball ja võibolla siis saame minema lipsata.." ütles ta alahuult närides.
Hermione ohkas vaikselt. ''Ball, kuidas ma küll unustada võisin!" ütles ta omale vastu laupa lüües.
Sarlin irvitas tüdruku reaktsiooni peale ja noogutas seejärel kergelt. ''Ball ja kõigil on kohustus sinna kohale ilmuda kas paariliseta või paarilisega.. Siis on meie kauaoodatud kevadvaheaeg!" ütles Sarlin rõõmsameelselt.
''Ma arvasin, et sulle meeldib õppida," kommenteeris Ron . Sarlin raputas vaikselt pead.
''Eih.. Lihtsalt tuleb saada häid hindeid," ütles ta kergelt ning vaatas taas tõsiselt teisi
''Millal me siis kavatseme seda teha?" küsis ta tõsisel ja mahedal toonil.
''Sa ütlesid, et on tulemas kevadball," ütles Harry aeglaselt ja kergitas oma prille. ''Me võiksime selle ajal minema lipsata.. Ma ei tea.. näiteks keelatud metsa?" pakkus ta. Sarlin vaatas tarviliku toa aknast välja ja kehitas õlgu.
''Mina ei tea.. teie võite plaani pidada.. Mina teen nagu te soovite ja nagu on plaanide kohaselt," ütles ta kulmu kergitades ja lükkas enda süsimustad juuksed üle õla.
Hermione kortsutas tema peale kulmi ja pani raamatu käest ning jalutas teiste juurde, võttes istet ühel sarlakpunasel padjal ning kummardus natuke ettepoole.
''Olgu," ütles ta mõtlikult. ''Hakkame siis mõtlema!" lisas ta kiirelt.

Sarlin liikus kiirelt Slytherini puhketuppa, kuhu ta ka sama kiirelt sisenes ja ringi vaatas. Mõned üksikud õpilased olid seal, kuid kaksikutest ega Susanist polnud seal jälgegi.
Teda huvitas nüüd see, kui ta kutseid jälle hakkab saama, siis kuidas ta end välja vabandab, et vähemalt mitte oma majakaaslasi solvata.
Ohates vajus ta tugitoolile istuma ja vaatas süvenenult leeke. Koduseid ülesandeid ta kohe tegema ei kavatsenud hakata. Öösel on ka selleks aega...

Kell lõi kaksteist ning see äratas tüdruku mõtetest. Väsinult haigutades vaatas ta üle puhketoa ning oli kergelt imestunud, et rahvast enam seal üldse pole kui ainult tema.
Väsinult võttis ta oma seljakoti ja lõpetas oma nõiajookide essee, luges läbi Muundamise teksti ja Animaagia õppe raamatu, mille oli ta raamatukogust hankinud mõned kuud tagasi ... või õigemini kõigest paar nädalat tagasi.
Kui ta valmis sai siis oli kell juba üks öösel ja ta haigutas vaikselt. Magada ta veel ei tahtnud üldse!
Leides omale hoopis tegevuse sellega, et ta loeb edasi Mustade Jõudude raamatut, otsis ta selle välja ning avas järje pealt ja asus lugema.
Kell oli juba neli kui ta lugemise lõpetas,silmad enesest kinni vajumas. Niipalju ka siis sellest lubadusest endale, et ta läheb vara magama, et tundide ajal mitte magama jääda.
Selle lubaduse pärast kujutas ta end ette Snape tunnis, kui ta katla kohal magama jääb ja mingisuguse supi moodi jooki sisse kukub. Vaikselt turtsatades, koristas ta oma asjad ära ning läks tüdrukute magamistuppa.
Voodisse minnes, vaatas ta harjumuspäraselt lihtsalt seina poole, kus Gryffindori puhketoas asus varem aken ja ohkas vaikselt. Hetkel igatses ta kõige rohkem kõrget vaadet aknast välja.
Lihtsalt vaatest mõeldes, jäigi tüdruk kiirelt magama.