S - 18#

Tüdrukut valdas paanikahoog, kui ta teadvusetut koolivanemat meenutas.
Andrew oli nii kahvatu! Ta hingas vaikselt ja aeglaselt mistõttu arvas
tüdruk esialgu, et too on üldse surnud. Vaikselt ahhetanud, pööras
Sarlin pilgu korraks kõrvale, kuid siis vaatas ta jälle Andrewi poole.
Ta tundis, et nende vahel on mingisugune side. Mõlemad neist olid
saanud kannatada. Kuid kannatada oli saanud ka Susan, kes võeti kinni
ja pandi Imperio needuse alla. Andrew. Tema kohta ei osanud eriti
Sarlin midagi mõelda. Mõlemad olid saanud loitsudega pihta varemgi,
kuid sellist võitlust pole tal kunagi olnud. Oli harjumatu mõelda, et
inimesed on nüüd temast üle. ‘Mis oleks, kui ma muutuksin jälle
endiseks? Siis oleks kõik jälle endine. Ma arvan, et Harry ja teised
saaksid aru kui ma …’ Mõte jäi poolikuks. Ta oli lubanud teistele, et
aitab alistada Musta Võluri ning seda isegi siis, kui neid ootab tume
saatus. *** Hommikul säras päike akendest sisse, paistes otse Sarlinile
silma. Seekord tundis noor Slytherini neiu end paremini kui öösel. Enda
käsi liigutanud, ei tundnud ta enam sellist valu, mis oleks kisama
pannud vaid tavaline liigesevalu mis peaks paari päevaga mööda minema.
Laialt haigutanud, vaatas ta enda ümber. Andrewi voodi oli tühi ning
tema oligi jäänud üksinda Haiglatiiba. Ta hakkas juba selle mõttega
harjuma kui kabineti uks avanes ja välja sibas noor haiglaemand, kes
Sarlinile hoolitsevalt otsa vaatas. “Hommik kullake,” ütles ta
tüdrukule, astudes talle lähemale. Natuke eemale tõmbudes, naeratas
naine laiemalt. “Sa ei pea mind kartma,” lubas ta, kummardudes
tütarlapse kohale. Sarlin jäi kangelt lebama, vaadates suurte silmadega
naist. “Hm, sa võid juba täna pärastlõunal lahkuda. Üleeile tegime me
sulle rohu valmis mistõttu võid sa natuke iiveldust tunda,” vadistas ta
nagu lind. Sarlin neelatas. Ta ei tundnud mitte mingisugust tunnet,
kuid naine jättis väga kahtlase mulje. “Üleeile?” Küsis ta vaevaliselt.
“Jah. Peale seda rohtu andsime sulle unerohtu. Sa peaksid nüüd
väljapuhanud olema.” Uus naeratus ilmus heledapäise näole, pruunid
silmad aga läikisid rõõmust. “Ee, aitähh,” pomises tüdruk ja tõusis,
jalad rippumas üle voodiääre. “Aga mis ‘naabriga’ sai?” Küsis ta
viimaks, vaadates Andrewi tühja voodi poole. “Vaesekesel olid
vigastused mida mina ei suutnud ravida. Ta saadeti St. Mungosse, kuid
ma pole kindel, kas nad suudavad ka tema terveks ravida,” ohkas naine
nukralt ja astus voodini, korrastades seda kiirelt. “Mis temaga oli?”
Küsis Sarlin, pannes jalad ettevaatlikult jääkülmale kivipõrandale.
“Keegi oli teda rünnanud ning tema kehal olid haavad mida ma ei suutnud
parandada isegi võluväel. Ta hakkas kiirelt verest tühjaks jooksma…
Lisaks veel sellele olid jäljed mis viitasid piinamisneedusele,” ohkas
ta raskelt. Sarlin vaikis hetke. Haavad mida ei suudetud parandada,
jäljed mis viitasid piinamisneedusele… “Aga kuidas me siis siia saime,
kui Andrew verest tühjaks hakkas jooma?” Küsis ta edasi. “Teid tõi
Slytherini majavanem… Mis ta nimi oligi? Professor Snape?” Kehitas ta
õlgu. “Ahh, mis sa ikka küsid, küll sa hiljem saad teada! Pane end
riidesse ja kõnni natuke ringi. Su luud võivad natuke kanged olla ja
kui sa ei suuda korralikult jalgadel seista, siis ma toon sulle ühe
joogi mis peaks sellises olukorras aitama,” vadistas ta taas kiirelt.
“Ahsoo … Ja kuidas ma teid kutsuma pean… Proua…?” “Poppy Pomfrey.”
Vastas naine naeratades. Pomfrey. “Selge. Kas ma saaksin nüüd natuke
privaatsust?” Küsis Sarlin kulmu hetkeks kergitades. Poppy noogutas
korraks ja juba keeraski ta selja, jalutades oma kabinetti. Mõeldes,
mis on saanud endisest haiglaemandast, võttis Sarlin kapilt enda
koolivormi, mis oli korda tehtud ja pani uued riided selga. Lühikesed
juuksed üle õla visanud, vaatasid mustad silmad nüüd taas üle
haiglatiiva. Ta pole kunagi seda kohta armastanud, kuid viimasel ajal
võis seda isegi kodus pidada. Tulevikus oli ta saanud siia tulla, kuid
siis oli Pomfrey vanem ning praegugi, kui Pomfrey on noorem. Kena. Kuna
haiglaemandat ei olnud enam näha, võttis Sarlin kapilt oma võlukepi,
pistes selle kiire liigutusega oma taskusse ning juba ta liikuski ukse
poole. Erinevalt Pomfrey sõnadest, ei olnud ta luud enam nii kanged.
Tundus, et ta oli maganud terve öö ilma, et oleks muretsenud kooliasjus
ja keelatud sõprade asjus. Ukse avanud, kiirustas neiu Suure Saali
poole, sest miski ütles, et ta pole ammu süüa saanud ja praegu on just
parim aeg enda kõhtu täita.