S - 5#

''Sarlin! Aeg pole mänguasi!" sisistas Hermione vihaselt. Veel rohkem oli ta vihane sellepärast, et nad olid keelatud metsas ja nagu arvatagi, oli see tavaõpilastele keelatud ja ainult Sarlin võis võlukeppi kasutada, sest temal oli nähtamatuks tegev mantel.
''Ma tean!" sisistas slytherinlane vihaselt ja vaatas altkulmu Hermionet. Viimane jäi hetkeks tema pilgu all kõhklema, kuid jäi oma vastusele kindlaks.
''See on sama hea kui hüpata lihtsalt Sigatüüka astronoomia tornilt alla! Sarlin! Sa ei kavatse ju seda teha!" pressis Hermione läbi kokkusurutud hammaste. Teda vihastas Sarlini hull fantaasia.
Minna ja hävitada Voldemort ise ja nemad rahulikult saata tagasi tulevikku? Ha-ha .
''Olgu, ma saan aru,ets sa olid pikalt Gryffindoris janii.. Ja sul lõid välja geenid, aga Sarlin, sa oled Slytherinist! Sul on sõpru, lähedasi-"
''JÄÄ VAIT!" Sarlin karjus juba. Hermione tõmbas nähtamatuks tegeva mantli õlgade pealt ära ja pillas selle kännule, vaadates vihaselt vestluskaaslasele otsa.
Teda jahmatas see, kuidas Sarlin karjus tema peale ainult sõna "lähedased" pärast.
Sarlin ahmis õhku. Talle jõudis ka alles nüüd kohale, et ta oli karjunud ning vaatas vabandavalt Hermionele otsa.
''Olgu.." ütles Hermione vaikselt ja tõmbas käega läbi juuste. ''Aga ma ei lase sul üksinda Voldemorti tappa," ütles ta rahulikul toonil..Või vähemalt üritas sellist rahulikku häält teha.
Sarlin raputas pead:''Aga siis kui ma teda tappa üritan siis jääb ta natukeseks ajaks nõrgemaks! Mõtle Harry vanemate peale! Nemad ei sureks võibolla ja .. Hermione! Sa pead mind mõistma ! Minu pärast olete te siin!" Sarlin ohkas ja vangutas kiirelt pead.
''Ma ei pea sind mõistma, Sarlin.. Sa lihtsalt pead ise ka aru saama, et sa pole võimeline teda üksinda hävitama! Sa oled seitsmendas klassis kõigest! Ma saan aru, et sa oled tark õpilane janii, aga sa pole nii tugev kui sa arvad! Ta on Must Isand! Suur kurjus ise ! Mis sa arvad, kas sa tähendad tema jaoks midagi? Sa oled lihtsalt nagu mingi tavaline malenupp ja ta lihtsalt lükkab su sõrmega ümber.. Ja mis sa arvad, kuidas mina peaksin selle üle elama? Harry, Ron?" Hermione sosistas viimased sõnad, silmad pisarates.
''See on kerge.. Ma olen kõigest üks vana vastik Slytherinlane, kes kallas sulle kastme pähe.." ohates toetus Sarlin vastu ühte vana mändi ja vaatas tumedate silmadega Hermionet, kes pühkis pisarad põskedelt.
,,Ma ütlesin Ei. Me ei lähe jälle ajast edasi ja üirtame sinu unustada. Me jääme siia ja teeme kohe alguses selle ära. Me tapame koos Voldemorti ja siis võib see jääda meie viimaseks teoks kui sa surra tahad," Hermione lõpetas otsustaval häälel ning võttis mantli kätte. Viimase pilgu Sarlinile viinud, pani ta mantli peale ja ta kadus Sarlini vaatest.
Tüdruk ohkas vaikselt ja virutas käega vastu laupa. Pidi Hermione selline olema?
Ta saaks teha Voldemorti nõrgemaks ja tal läheks aega enne kui ta taas oma jõu saab. Samal ajal saaksid Lily ja James Potter põgeneda enne kui nad hävitatakse. Sügavalt ja endale rahustavalt sisse hingates lahkus Sarlin keelatud metsast.

''Nii, kus sa käisid?" Susan vaatas Sarlini kulmu kergitades. Eelkõige libises ta pilk tüdruku juuste poole ja siis näo poole.
''Kusagil.." valetas Sarlin, või vähemalt arvas nii. Susan astus talle lähemale ja tõmbas juustest oksa ja mõned lehed välja ja pillas need vastikuse grimassiga põrandale ja pöördus siis tagasi Sarlini poole.
''Keelatud mets, kui salapärane koht see sinu jaoks on?" küsis ta külmalt. Sarlin pani käed puusa.
''Kas sa tõesti arvad, et ma käisin keelatud metsas niisama? Äkki mul oli oma asju ajada?"
''Äkki sul oligi," ütles Susan tuimalt ja pigistas raamatut enda süles. Sarlin kissitas tema poole silmi :''Mis ajast sina oma nina minu asjadesse topid ja mis ajast sa oled huvitunud kus mina käin?" küsis ta pahaseks saades.
Susan oli nii muutunud. Alates hommikust.
Ta oli Sarlini pingsalt jälginud, tema järel luuranud kui ta kusagile läks ja rääkis temaga teistmoodi. Äkki sai ta teada, et ta käib läbi Hermione, Harry ja Roniga? Vana vastik vimm!mõtles Sarlin vihasemaks muutudes.
Susan vaatas Sarlini samuti pahaselt,:''Aga ehk tänasest?" küsis ta julgelt vastu astudes.
''Oi! Kas tõesti?" küsis Sarlin käe tasku poole libistades. Sama tegi ka Susan. Mõlemad tüdrukud tõmbasid samal ajal võlukepid välja ja sihtisid nendega üksteise rinna poole. Kedagi astronoomia tornis polnud ja seega ei saanud keegi neid segada. Nad võisid kasvõi kätpidi kiskuda üksteisel juuksed otsast või midagi hullemat teha.
''Päris julge.." sisistas Sarlin, vaadates Susani hallidesse silmadesse.
''Ja sa arvasid, et sa võid ainukesena teha mida tahad? Sa eksid, Sarlin, ma tean su saladust!" ütles Susan külmalt. Sarlini käsi hakkas värisema, kuid ta ei liigutanud seda koha pealt, sihtides otse Susani rindu. Teda ei huvitanud, kas ta läheb Azkabani või mitte. Hetkel oli ta valmis tapma Susani ära Avada Kedavraga või oma enda kätega.
Kuidas ta teadis?
''Mida sa siis veel tead, Aiedail?" küsis ta silmi kissitades. Susan turtsatas vihaselt, kuuldes kuidas teda kutsuti.
''Seda, et sa aitad neid dorke ja seda, et te reisisite ajast.."ütles ta . Ilmselgelt nautis ta Sarlini jahmatust mida ta tüdruku näost luges.
''Sa .. sa .. sa oled-"
''Geenius? Ma tean," Susan langetas võlukepi, kuid tema silmad olid nüüd tumedamat värvi. ''Sa arvad, et sa suudad üksinda koos nende kahe dorklasega Musta Isandat võita?" küsis ta mõnitavalt.
Sarlin ei langetanud võlukeppi, kuid ta vaatas pingsalt Susanit, kes nüüd tornis teatraalselt ringi jalutama hakkas. ''Ma kahtlen selles ja sa tead ise ka, et sa sured seda tehes, Sarlin." Susan köhatas korraks.
''Mida sa veel tead?" küsis Sarlin jälgides majakaaslast pingsalt.
Susan astus tema ette ja vaatas talle irvitades silma :''Ma tean seda, et sa häbistasid ennast jubedalt. Sa rändasid ajast edasi ja sattusid nende dorklaste hulka.. Gryffindori. Mm.. Sa vist olid seal päris kaua.. Said omale uued sõbrakesed ka.." ütles ta vihjates lahutamatule Gryffindorlaste triole.
''Kust sa tead?" küsis ta vaikselt.
''Omad allikad.." ütles ta unelevalt ohates. ''Ja mul on sulle üks väike pakkumine, kui sa ei taha, et ma su saladuse välja ei räägiks.."
''Keegi ei usuks sind,"
''Võimalik, aga mul on tunnistus .. või õigemini sul on.. Ajakeeraja?" Susan irvitas.
See oli esimene kord kui keegi teda žantažeeris . Sarlin ohkas vaikselt ja alistunult ning langetas võlukepi. Susan naeratas võidurõõmsalt.
''Tore.." sosistas ta vaikselt. ''Asi mida ma tahan kõlab naeruväärselt aga..." ta köhatas vaikselt,''Ma tahan teiega ühineda," teatas ta .Sarlin tõmbus näost valgeks ja hakkas raskelt köhima.
Ta kuulis seda Susani suust?