S - 21#

Paar sammu ja lõpp on lähedal!

Äkki jäi kõik vaikseks kui viimaks neli noort jalgadega said pinda puudutada. Silmad pimedusega aeglaselt harjumas, astus Sarlin kõigist natuke maad eemale ja vaatas enda ümber ringi.
"Oh!'' oli Ron esimene, kes häält tegi. Noormees hõõrus oma silmi, astudes Sarlini kõrvale, kes teda natuke ärritunult vaatas. "ma arvasin, et me ilmume kusagile Surmasööjate keskele,'' kerkisid poisi kulmud kõrgele.
"Ärge kaotage oma valvsust sõbrad. Me pole neist kaugel,'' vastas Sarlin, hääl kare.
"Kuulge, olete te kindlad, et tahate seda teha?'' küsis neiu viimaks, vaadates üle õla. Neil oli veel aega tagasi pöörduda ja elada oma elu edasi. Kõik kolm kõhklesid korraks.
"Ma tapan Voldemorti veel enne kui ta teeb seda mu vanematega,'' oli Harry esimene kes vastas.
Peale seda andsid ka Hermione ja Ron enda nõusolekud vaid kerge peanoogutusega.
Asjatu lootus ! mõtles Sarlin. Miski tema sisemuses ütles, et nad ei pääse eluga sellest.
"Olgu, läheme edasi,'' ohkas neiu, hakates minema. Võlukepi otsas tulukest kustutades sammus ta pahuralt otse sinnapoole kus ta tunnetas Voldemorti ja teisi Surmasööjaid olevat.
Viimaks ta peatus ja pööras end kõigi poole.
"Nii, lubage mulle, et kui ma surema peaksin, kaote te sündmuskohalt minema. Minu võite sinna mädanema jätta, mul ükskõik. Teie kaote, selge?'' nõudis ta jäisel toonil. Nüüd meenutas ta totaalselt Slytherinlast kes ta kunagi olnud on.
"See oleks argpüksilik,'' kommenteeris Hermione, kulmude vahel kerge kurd.
"Ja siis? Te säästaksite oma elud kui te siit kohe minema läheksite,'' sisistas ta vihaselt. Eemalt hakkas mingisugune tuluke paistma ja see lähenes nende poole. Sarlin ahmis õhku, pigistades võlukeppi tugevamalt enda sõrmede vahel.
"Ma lähen edasi ise! Kui on hädaolukord siis ma saadan punase tule taevasse. Hoidke silmad lahti!'' sosistas ta. Hermione raputas pead ning avas suu, kuid Sarlin lihtsalt tõmbas käega läbi õhu.
"Liiga hilja, Hermione. Minge nüüd varjudesse!'' käskis ta. Ta ei näinudki kuidas nad eemale astusid sest ise astus ta vastu valgusele mis talle kogu aeg lähenes. Viimaks peatuti ja võlukepp liikus ülesse-alla.
"Ahh, De Wound,'' ütles üks surmasööjatest karedal häälel. Ta irvitas mõni sekund kuid lõpetas siis järsult. "Must Isand soovib sind näha,'' lausus ta siis. Sarlin ohkas raskelt ja noogutas. Vaikselt Lumos pomisedes, ilmus ta võlukepi otsa väike tuluke, mis talle nüüd teed näitama hakkas. Üleni mustas mees hakkas ees minema. Peagi jõudsid nad Surmasööjate leerini. Voldemort seisis kõige keskel. Sarlini ja teise surmasööja tulekust ei teinud ta väljagi vaid kõndis ringiratast. Peagi ta seisatas ja vaatas kõiki kohalolijaid.
"Ma ei näe Wolfi ja Stanfordi,'' ütles ta siis. Kõik seisid sirge seljaga ning korraks lubas Sarlin ühe pilgu üle surmasööjate käia. Ta nägi seal lisaks temale veel ka kolme naist, kes kõik aukartlikult säravate silmadega Musta Isandat vaatasid. Tundus, et vaikus venis päris pikaks enne kui kaks nimetatud meest järsku pimeda uduga kohale tulid. Koheselt nad ka kummardusid Voldemorti ees,:"Palume andestust Isand,'' ütles üks neist kiirelt. Sarlin ei näinud nende nägusid, sest mõlemal olid maskid ees ja kapuutsid pähe tõmmatud. Voldemort silmitses neid tõrksalt, paljastades enda raevust hambad.
"Mul pole praegu aega teie karistamiseks!'' nähvas Must Isand vihaselt. Mehed ei liikunud paigast kuni Voldemort viimaks võlukepiga viipas ja nood õhku tõusid. "Kaduge mu silmist!'' lausus ta läbi kokkusurutud hammaste, pillates mõlemad justkui nukud maha. Mõlemad Surmasööjad tõusid kiiresti püsti ja taganesid ridadesse, täites haigutava avause nende kohal.
Voldemort ei teinud neist enam välja vaid hakkas taas kõndima. "Andmete kohaselt liigub meie seas reetur...'' alustas ta, hääl vaikne, kähisev. Õhkkond muutus Surmasööjate vahel pingsaks. Keegi ei julgenud end liigutada.
Kuidas ta teab? mõtles Sarlin palavikuliselt. Selleks, et mitte Voldemortile otsa vaadata, põrnitses ta nüüd enda kinganinasid.
Vaikus muutus talumatuks. Keegi ei teinud piiksugi. Paljud ei julgenud isegi silmi pilgutada. Voldemort aga seisis rahulikult rinig keskel, silmitsedes kordamööda igat surmasööjat. Mitmeid kordi tundis Sarlin endal tema põletavat pilku kuid see kadus kohe.
PRAKS!
Pinge justkui kadus kuid koheselt vaadati metsa poole. Sinna poole kus olid Harry, Ron ja Hermione. Sarlini sees tõmbus külmaks kuid siis pöördus ta Voldemorti poole vaatama, kelle punased silmad olid justkui punased leegid valges kolbas. "Hale, Wolf, Stanford! Minge vaadake mis seal on!'' käsutas ta surmasööjaid. Kolm meest eemaldusid nagu varjud ridadest ja liikusid hääletult puude poole. Sarlin surus hambad risti. Ta tahtis kisada ja neile järele tormata, kuid ta surus teise käe tugevasti rusikasse jättes poolkuukujulised armid peopessa.
Peagi ei kuulnud ta enam midagi hoolimata sellest närvesöövast vaikusest. Sisimas palvetades, et nad ei avastaks ta sõpru kuulis ta seljataga samme. Üle õla vaadates nägi ta kolme mantlis kogu. Kuid kas nad mitte polnud kuidagi lühemaks jäänud? Üks neist tõstis võlukepi ja midagi lausumata lendas punane valgusjuga Sarlini kõrval seisva surmasööja selga.