S - 15#

Õhtusöök söödud ja teised toimetused seljataha jätnud, liikus Sarlin mööda keerdtreppe pidevalt ülessepoole. Ta möödus õpilastest, kes talle alati järele vaatasid ja noogutas tee peal vastu tulevatele Juliele, Johannale ja Susanile, kes omavahel midagi arutasid.
Lossiõuele jõudes, olid seal mõned üksikud õpilased, kuid selleks ajaks kuni Sarlin jõudis järveni, jäi kogu kooli territoorium vaikseks. Andrewit veel kohal ei olnud ja seega otsustas tüdruk oodata, võttes ühe puu all istet.
Lumi oli juba ära sulanud, kuid väljas oli siiski külm. End judistades, pani ta käed soojenduseks taskusse, meenutades juhtumit, kui ta ööseks pidi õue jääma. Lubades enda huulile ühe kerge muige, vaatas ta ringi. Andrew pidi varsti tulema. Või äkki tema tuli liiga vara? Siis kui ta enda kella vaatas, hakkas ta kell seitse puhketoast minema. Seal ta Andrewit ei kohanud. Ju siis on ta kusagil kooli peal, järve poole tulemas. Lastes peal kuklasse vajuda, vaatas ta tumedasse taevasse, kus mõned üksikud tähed juba paistsid. Ta polnud päris ammu siin olnud..
Sõrmi sirutanud, tundis ta midagi kõva enda vasakus taskus midagi kõva ja külma. Üllatunult võttis ta selle kätte ja tõmbas käe taskust välja. Peopesa avanud, ahhetas ta üllatunult. Gregori poolt kingitud hõbedane pross – roos. Hambad kokku surudes, pigistas ta prossi tugevasti enda pihku ning pani tagasi taskusse, kus oli juba pikka aega tema koht olnud.
Gregor oli vana mälestus ja seda polnud vaja taas meelde tuletada. Sügavalt sisse hinganud, sulges ta silmad, kuid avas need niisama kiirelt, kui kuulis endast mõned meetrid eemal kedagi Crucio karjumas. Jõudmata õieti reageerida, tundis Sarlin kuidas ta läbi õhu lendab ja kolm meetrit eemal maandub. Kogu keha läbis painav valu ning maas vääneldes, üritas ta kõigest väest mitte karjuda, kuid tulutult. Sarlini suust tulid kuuldavale igasugused vandesõnad ja valukarjatused kordamööda. Sama kiirelt kui valu oli tulnud, see ka kadus.
Vaevaliselt pööras Sarlin end sellili, ahmides enda kopsudesse öist külma õhku. Ta ei saanud veel ründešokist üle. Viimase hingetõmbe teinud, tõusis ta põlvili ja seejärel sügavalt sisse hingates sai ta ka püsti. Sarlini koolirüü oli määrdunud ja põsel oli verine kriimustus. Vihaselt sisistanud, tõmbas ta enda pükstetaskust välja oma võlukepi ja tõstis selle, vaadates eemale.
Temast kuus meetrit eemal seisis Slytherini koolivanem, võlukepp tema poole suunatud.
„Andrew?’’ küsis Sarlin üllatunult. Ta oleks võinud enda võlukeppi langetada, kuid ta ei julgenud. Keegi ju ründas teda ja keegi võttis piinamisneeduse mõju ära.
„Näen, et sa siiski julgesid oma nägu siin näidata,’’ vastas noormees külmalt.
„Andrew? Mis lahti?’’ kortsutas Sarlin kulmi. Koolivanema toonist võis järeldada, et midagi head sellest kohtamisest ei tule.
„Mis lahti? Mitte midagi ei ole lahti.. Ma olen lihtsalt siiamaani üllatunud, kuidas sa said üle elada kohtamise Temaga. Ma arvasin, et ta tapab su,’’ ütles ta põlastavalt. Sarlin kortsutas veelgi rohkem kulmi, mõistmata millest noormees üldse räägib.
,,Aga tema märgistas su ära. Tegi sulle Musta Märgi, Sarlin, millega sa selle au ära teeninud oled?’’
Sarlini nägu tõmbus valgeks. Haav tema põsel kipitas ja samal hetkel hakkas ka puus valutama. Ta oli ikka päris korralikult kukkunud.
„Sina ründasid mind?’’ küsis ta Andrewilt uskumatult.
Andrew laiutas käsi, muiates: „Kas sa näed siin kedagi teist, Sarlin?’’ küsis ta rahulikult. Andrew hakkas tema poole astuma, ilme rahulik, kuid silmad olid täis vihkamist ja pahaendlikust. „Astu sa mulle ainult lähemale!’’ sisistas tüdruk vihaselt, võlukepikäsi värisemas.
„Mis sa mulle teha kavatsed, Sarlin? Sa oled nõrgemaks jäänud! Sind on kerge võita! Mis sinust sai? Varem olid sa teistsugune! Ja tead mis, tore, et sa pole selline nagu sa varem olid!’’ Andrew naeris külmalt, kuid ta jäi siiski seisma, olles tüdrukust nüüd kõigest neli meetrit eemal.
Sarlin vaatas enda võlukepiotsa tühja ilmega, olles tegelikult meeleheitel. Teiste jaoks oli ta ennast taastanud sellega, et ta kiusas Hermionet – õigemini kallas talle kastme peale, kuid Andrewile ei jäänud siis midagi märkamatuks.
„Sa oled tegelikult tark tüdruk, seda teavad kõik,’’ ütles koolivanem pead viltu kallutades. „Tark, aga sa oled segavereline mats,’’ kõlas tema poolt solvang.
„Petrificus Totalus!’’ sisistas tüdruk vihaselt, saates koolivanema poole kehakammitsa needuse. Andrew tõrjus loitsu aga rahuliku käeliigutusega ära, ise kulmu kergitades.
„Kammitsaga loodad sa minust jagu saada?’’ küsis ta sülitades. Sarlin hingas sügavalt sisse. Millest tulenes Andrewi poolt selline käitumine?
Tegi ta tõesti midagi halba talle?
„Aga kui sa võitlust tahad, siis palun väga ..’’ ütles ta rahulikult. Sõnatult võlukeppi liigutades, saatis ta Sarlini poole ühe needuse.
Teadmata millisega tegu on, hüüdis ta valjult,: „Protego!’’
„Crucio!Crucio!Crucio!’’ hüüdis Andrew, kolm piinamisneedust Sarlini poole saates.