S - 4#

''Noh, ja need kaks uut Gryffindori poissi.." Julie ja Johanna olid Sarlini juba ära tüüdanud Harry ja Roni kiitmisest. Nende arust olid mõlemad poisid armsad. Harry enda mustade sassis juuste ja ägeda armiga ja Ron, enda punaste juustega. Sarlin oli lubanud, et ei räägi välja kellegile, et tüdrukud nii räägivad, kuid see hakkas teda enesest juba tüütama.
''Eemhh.. tore, et nad teile meeldivad, aga kas ma saaksin nüüd vaikust?" küsis ta käega viibates. Kaksikud vaatasid teda natuke pettunud nägudega ning keerasid selja ja jalutasid teise laua taha. Nimelt Sarlin oli hetkel taas raamatukogus ja tegi järjekordset kodust ülesannet.
Muundamise esseed.
Susan istus ikka veel Sarlini kõrval ja lehitses raamatut ja kirjutas midagi pärgamendile ja vaatas taas raamatut. Vähemalt üks inimene, kes suudab vaikuses töödata! Noh, peale Hermione muidugi.
''Sa saad selle looma muundamise asjast aru?" küsis Sarlin lõpuks Susanilt, kes süvenenult kirjutas. Tüdruk tõstis järsult pea ja lükkas silmade ette langenud juuksed näo eest ära ja noogutas mõrult naeratades.
''Mul on ka kunagi aeg saada mõne Oivalise kätte," ütles ta lihtsalt. ''Ma kuulasin McGonagalli tunnis seda.. Tundus huvitav.. Peaks mõne kähriku maoks muundama .." ütles ta muiates. Sarlin muigas samuti. Oli raske Susanit seda tehes ettekujutada.. Aga võibolla ka mitte. See tüdruk oli samuti hulljulge inimene.
Susan süvenes jälle enda esseesse, kuid Sarlinil puudus jälle süvenemise võime. Kaksikute vestlus kandus tema kõrva vaikse pominana ja Susani sule kriipimine oli ka tema jaoks nagu mingisugune närvikõdi. Ohates, pani ta pea käte vahele ja vaatas uduse pilguga laua mustrit. Sellele olid graveeritud mingisugused sõnad ruunidega, kuid ta ei hakanud isegi meelde tuletama ruunide õpet vaid tuletas meelde plaani mille Hermione oli mõelnud.
'Siis kui kõigi tähelepanu on Dumbledorel, siis me lipsame Harry nähtamatuks tegeva mantli all keelatud metsa. Siis seal me läheme edasi.. Harry rääkis, et ta arm on valutama hakanud nagu see tal tulevikus tegi, kuigi Voldemort ei ole praegu nii tugev kui siis,' Sarlin viis sulega üle pärgamendi ja imetles süsimusta joont.
Nad pidid põgenema balli ajal, pidid leidma Musta Isanda ja pidid ta hävitama enne kui ta jõuab aega millal olid Harry, Ron ja Hermione ja teised tema sõbrad. Luna, Ginny, Neville ... Tal hakkas isegi kahju endast.
''Mis siis kui ma suren neid aidates ja nad ei saa kunagi tagasi?" mõtles ta ja tundis, kuidas silmad märjaks muutuvad. Viimasel ajal oli ta hakanud surma kartma ja ta oli muutunud väga emotsionaalseks. Kõik tema ümbruses on seda märganud. Peaaegu koguaeg on tal tahe nutta, karjuda ja hüsteeritseda ükskõik kelle peale.
''On see kogu asi tädi surmas?" mõtles ta ja hingas värisedes sisse. ''Nojahh, tore, nüüd ma hakkan läbuma ka veel!"mõtles ta vihane olles enda peale.
''Sarlin!Sa oled idioot!" ütles ta endale kärsitult ja vahtis tühjalt enda ette. Seda ta tõesti oli.
Ta oli muutunud jonnipunniks, viripilliks, emotsionaalseks idioodiks ja haletsejaks. Ja mis ka kõige hullem - nüüd kartis ta veel surma, enda surma mida ta kunagi varem kartnud pole. Alati oli ta endale öelnud, et surm on alles algus!
Raamatu kinni virutanud, pani ta Susani võõpatama ja talle uudishimulikult ja ehmunult otsa vaatama. ''On midagi lahti?"küsis ta kohe abivalmilt ja väga imestunult. Sarlin raputas pead ja pani raamatu koos pärgamendiga kotti.
''Kõik on korras!"pressis ta läbi hammaste ja ajas end sirgu.
''Äkki tahad, et ma aitaksin koduse ülesandega?"käis Susan murelikult peale. Tüdruk raputas pead ja läks ukse poole. Ukse juures viipas ta Susanile veel hüvastijätuks ja kui ta oli raamatukogu juurest minema saanud, siis ta lihtsalt jooksis Slytherini puhketuppa.
Puhketoas viskas ta oma seljakoti suvalisse nurka ja tormas sinna kus ta arvas kolmikud olevat - Suure saali poole.
Ja tema arvamus ei petnudki teda. Hermione, Ron ja Harry istusid Gryffindori laua taga ja sõid koos teiste dorklastega lõunasööki. Sügavalt sisse hingates, et mitte näidata, et ta oli just jooksnud, läks ta dorklaste laua juurde ja kummardus Hermione kõrva juurde: ''Dumbledore tahab sind näha, tule minu järel," sosistas Sarlin talle esimese vale mis pähe tuli. Hermione ajas selja tikksirgeks ja tõusis aeglaselt püsti. ''Hiljem räägime," lubas ta teistele majakaaslastele ja lahkus Sarlini järel suurest saalist.
''Võta Harry nähtamatuks tegev mantel ja tule sellega keelatud metsa juurde!"käskis Sarlin. Hermione hakkas just suu avama, et mingit vastuväidet esitada, kuid Sarlini pool vihane ja poolmeeleheitel pilk sundis ta vait jääma. Sunnitult noogutades jooksis ta keerdtreppide poole ja liikus nendest ülesse. Sarlin ohkas raskelt.
Plaan mille ta oli välja mõelnud, oli keeruline ja ainult Hermionega sai sellest esialgu rääkida. Vaadanud korraks ringi, lipsas ta kiirelt koolimajast välja ja läks ringiga keelatud metsa poole, olles viimaks kindel, et mitte keegi ei olnud tal kannul, läks ta puude varju ja ootas seal Hermionet.