Sarlin kõndis koridoris edasi-tagasi, närides mõtlikult huult. Hermione ja teised pidid ammu kohal olema. Kell oli kümme ja kolmas koridor oli tühi kui välja arvata kaks tüdrukut kes seal olid. Sarlin ja Susan.
Susan istus rahulikult pingil ja jälgis Sarlini, kes tundus olevat väga kärsitu.
,,Kui nad viie minuti pärast ei ilmu siis ma tapan nad ära.." pomises ta vaikselt. Tundus, et Susan oli seda kuulnud, sest ta irvitas lõbusalt.
,,Sul on selleks võimalus.." pomises ta mõne aja pärast. Sarlin vaatas Susani poole ja ohkas vaikselt, lüües käega vastu laupa. Nad olid hiljaks jäänud rohkem kui pool tundi ja tema pidi neid oodates siin konutama ja valves olema,et keegi ei märkaks teda.
,,Äkki on midagi juhtunud?" küsis ta Susani juurde istudes ja maha vaadates. Hermione puhul polnud see üldse võimalik tegelt. Tal oli ju kõik väga täpne.
,,Sa midagi keelatut tahad teha?" küsis Susan vaiksel sosinal, niiet Sarlin seda peaaegu ei kuulnud.
,,Ahh?" küsis ta grimassiga ning vaatas Susanit kulmi kergitades.
Susan pööritas silmi ning rabas Sarlini käest ja hüppas püsti:,,Sa mäletad meie neljandat Sigatüüka aastat? Kui me keelatud metsa läksime?" küsis Susan kavalalt.
Sarlin noogutas, ise vaikselt muiates. Kui nad neljandas klassis olid, hiilisid nad keelatud metsa ja läksid ringi liikma. Seal kohtusid nad kenatauridega, kes neid hiljem taga ajasid, kuid õnneks said nad enne keelatud metsast välja.
,,Mis me ootame siis? Läheme?" sosistas Susan tungivalt ja jooksis Sarlini kätt tugevalt pigistades edasi.
,,Ma imestan, et me ei jäänud vahele..Me jooksime nagu elevandid.." ütles Sarlin küljega vastu puud toetades ja õhku ahmides. Susan kükitas tema kõrval ja vaatas lossi poole.
,,See oli vägev.." hingeldas Susan ja ajas end aeglaselt püsti. ,,Oota nüüd siin.." ütles ta vaikselt Sarlinile ning pööras selja, jalutades vaikselt minema. Sarlin vaatas üle õla järele, kuid niipea kui Susan kadus puude taha, ohkas ta vaikselt ja pööras pea taas otse.
Möödusid sekundid, kui ta kuulis enda seljataga sahistamist. Sarlin tahtis end ringi keerata, kui tundis tugevat valu seljas ning kukkus seejärel küllili.
Uduse pilgu tagant nägi ta Susanit lähemale tulles ja viimase asjana kuulis ta kellegi naeru,mis ei kuulunud Susanile kohe kindlasti.
Pead uniselt kallutades paremale, tegi ta silmad lahti ja vaatas pimedas toas ringi. Üritades püsti tõusta, ei suutnud ta ennast liigutada ning ta vaatas kulmi kortsutades enda käte poole. Ta oli ühe suure tooli külge tugevasti aheldatud niiet ta ei saanud ennast peaaegu üldse liigutada.
Käsi mitu korda sikutanud, hingas ta sügavalt sisse ja kortsutas veelgi rohkem kulmi. Mis toimus? Kus ta oli?
,,Ma näen, et sa oled lõpuks ärganud.." kuulis ta mitme minuti pärast Susani rahulikku häält seljatagant. Seejärel kostus üks uksehääl ning vaiksed sammud mis tema poole lähenesid.
Susan astus Sarlini ette ja vaatas teda, ilmes põlastus.
,,Susan, mida sa teed?" küsis Sarlin oma klassikaaslast põrnitsedes. Susan ainult irvitas lõbusalt ja vangutas pead, viies pilgu Sarlini ahelatele, mis teda kindlalt paigal hoidsid.
,,Kinni.. Abitu.. Mis sa arvad, kas sa suudad üksinda meiega hakkama saada? Sarlin," Susan kummardus Sarlini kohale, vaadates talle otse silma:,,Siis kui sa oled kinni seotud oled sa abitu.. Sul pole võlukeppi.. Sa oled mitte keegi!" ütles ta veel vaiksemal sosinal.
Viimaks libises Susani pilk üle Sarlini pea ja silmad olid täis aukartust ning austust. Ta näoilme muutus tõsisemaks kui enne oli ja ta ajas ennast sirgu ning jalutas eemale.
,,Sa said oma tööga imepäraselt hakkama, Aiedail," ütles Voldemort vaikselt ja astus hääletul sammul Sarlini ette, kuid hoidis vahemaad kaks meetrit ning vaatas tüdrukut ülevalt alla.
,,Väärtusetu majareetur.." sisistas ta vihaselt ja tõmbas varrukast välja ühe võlukepi ja vaatas seda hetke hindavalt :,,Viirukipuu.. kolmteist tolli,fööniksi sabasulega, sitke.. Vaimustav.." ütles ta mõnitavalt ja viis sõrmega üle võlukepi. Selle lohakalt Sarlini sülle visanud, vaatas ta teiste surmasööjate poole, kes olid hääletult nende ümber kogunenud .
,,Slytherinis on majareetur, mu surmasööjad! Mis te arvate kas peaksime ta tapma selle eest,et ta sõbrustab vastikute sopaverelistega?" küsis ta Sarlinile selja keerates ja vaadates surmasööjatele otsa. Kostus nõusolevat pominat, kuid Voldemort raputas vaikselt pead.
,,Ei.." üles ta tasasel häälel ja võttis enda pika võlukepi välja, suunates selle Sarlini poole. ,,Mul on temaga teised plaanid.. aga alguses, Crucio!" valge juga lendas Sarlini poole ning tabas tüdrukut.
Tundes enda kehas jubedat valu, karjus tüdruk toolil väherdes.
Veel kord kuulis ta Voldemorti suust sedasama andestamatu needuse nime ja veelkord väänles ta valust karjudes toolil.
Surmasööjate naeru kuulis ta oma kõrvus kumisedes ka seni kui ta pea rinnale langes. Hingeldades, vaatas ta altkulmu Susani poole, kes oli selja keeranud kõigele sellele mis toimus.
,,Aitab.." ütles Voldemort vaikselt ning kuigi naer oli vali, kuulsid seda kõik ja tuba jäi korraga vaikseks.
,,Ma ütlesin, et mul on temaga omad plaanid.. Paljastage tema käsivars!" ütles ta kiirelt. Sarlini sisemus tõmbus krampi kui ta käsklust kuulis. Ta pigistas oma käe tugevamini vastu tooli, kuid surmasööja haare oli tugevam ning ta tõmbas Sarlini vasaku käe varruka ülesse. Voldemort astus lähemale ja vaatas Sarlini poole, nautides tüdruku piinu.
Sarlin ahmis õhku, kui ta tundis terava võlukepi otsa enda randmel. Voldemort ei öelnud midagi, vaid surus võlukepi tugevamini vastu rannet. Nagu mingi tint jookseks mööda käsi edasi, moodustus põleva valu tagajärel Sarlini käele Surmasööja märk. Valust taas karjudes, sisistas ta vihaselt,üritades ennast liigutada.
,,Sa tood oma sõbrad mulle ise,kas sa tahad seda või mitte.." ütles Voldemort ning muigas külmalt.
Sarlin tõstis pea ja vaatas vihkamist täis pilguga Voldemorti.,,Ma suren enne.." ütles ta külmalt salvates. Voldemort ei teinud tema toonist väljagi, vaid muigas veelgi rohkem.
,,See juhtub varsti.." ütles ta taaskord oma võlukeppi tõstes ja Sarlini sellega sihtides. ,,Juhmista!" sisistas Voldemort ning kui loits Sarlini tabas, kaotas tüdruk jälle teadvuse, jäädes toolile lõdvalt istuma.
Sarlin avas uniselt silmad ja pani käe koheselt laubale. See oli kuum . Kogu ta keha oli valus. Oiates vaatas ta kõrvale ja pidi koheselt püsti hüppama. Ta polnud Slytherini puhketoas vaid haiglatiivas, Susan tema naabervoodis teadvusetuna.
Oiatades pani ta silmad kinni ja üritas ennast liigutada, kuid kange ja valus selg ei lubanud seda. Lastes peal taas padjale langeda, sulges ta silmad.
Silmade ees jooksid mälestused eelnevast juhtunust. Kulmi kortsutades üritas ta aru saada kas see oli unes või päriselt...
No comments:
Post a Comment